Tarmo Kink (sinises) valitis 2010. aastal ka Ungari kõrgliiga parimaks välismängijaks. Foto: Heiko Kruusi
Jalgpall
15. november 2018, 17:10

ÕL BUDAPESTIS | Kas Eesti tippklubid saaksid Ungari kõrgliigas hakkama?

Ungari tuleb Eesti vastu nelja Bundesliga mehega. Just sellise pealkirjaga nupp avaldus Õhtulehe veebis kuu aega tagasi, kui madjarid meile Tallinnasse külla tulid. Kuigi see näitab suurepäraselt ära milleks mõni Ungari koondise tähtmängija võimeline on, ei anna see täit pilti nende rahvusesinduse reaalsest tasemest. On ju ahel teatavasti nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.

Selleks, et Soome-Ugri vennasrahva koondise taset Eesti vutisõbrale veidi paremini tutvustada, tuleks pigem ära mainida, mitme koduliiga mehega madjarid lahingusse astuvad. Kuu aega tagasi oli neid nimekirjas 10, nüüd aga 12 (Tegelikult 13, sest vigastada saanud esiväravavahi Peter Gulasci asemel teenid hädaabi-koondisekutse David Grof - K.J). 

Võrdluseks, Martin Reimi valikusse kuulub kolm Eestis pallivat meest.

Päris tundmatu suurus Nemzeti Bajnoksagis I, nagu nad ise oma kõrgliigat kutsuvad, eestlaste jaoks pole. Viimase kümne aasta jooksul on seal pallinud mitmeid meie mehi, kellest kahel on õnnestunud pea kohale tõsta ka riigi meistritiitel. 2015. aastal tegi seda Igor Morozov, kaks aastat varem Tarmo Kink.

Kui Õhtuleht palus Kingil, Jarmo Ahjuperal ning Martin Hurdal Ungari kõrgliigat iseloomustada, oli kõikide meeste jutus läbival kohal sõnapaar "suur kaadrivahetus". 

Nimelt käivad Ungari tiimid igal aastal traditsiooniliselt Saksamaa klubidel (laenu)kosjas ning testimistele kutsutakse kümneid mehi. “Volatiilsus on seal tõesti suur, iga suvi on 10-20 inimest proovimas” meenutab Ahjupera Györi ETO algusperioodi.

Jarmo Ahjupera. Foto: EJL

Isegi kui testiperiood kulgeb edukalt ei tähenda allkirjastatud leping veel mänguaega. See tuleb välja teenid, aga karmis konkurentsis läheb kohe algkoosseisu murdmiseks parajalt õnne vaja. Tuleb loota, et peatreener annab võimaluse ning seejärel see ise ära kasutada. Kingil see Györis õnnestus, Ahjuperal aga mitte kohe.

“Meil mängis veebruarini ikkagi vana koosseis, kuhu vaikselt hakati mehi juurde panema. Uued kutid ei sulandunud platsil nii kiiresti sisse,” meenutab ta.

Tiimi sisseelamisega Ahjuperal siiski probleeme ei tekkinud. “Eks väikseid hõõrdumisi ikka tekkis, kuna loogiliselt võtsid sa ju kellegi teise koha ära. Esimesed trennid olid rasked. Polnud nii, et „ohh, väga hea, et tulid”. Aga kui nähti, et oled vajalik, siis oli sulandumine kergem.”

Liiga tagumisse poolde kuulunud Nyiregyhaza Spartacusega liitunud Hurdal nii mõnusat atmosfääri riietusruumis polnud. “Meil hoidsid leegionärid rohkem omaette. Eks need ungarlased vaatasid, et jälle tuleb keegi väljast ning omad ei saa mängida. Intriige ikkagi oli,” tunnistab praeguseks ehitusvaldkonda sukeldanud tartlane.

Kui meie meestel tuli oma koht platsil välja teenida, siis nii mõnigi leegionär sai väljakule teistel asjaoludel. Näiteks tänu palganumbrile. “Suuremates klubides liikus küll jutte, et vingema rahanumbriga mees pidi enne mängima kui väiksema palgaga kutt. Et kuidas see palgateenija siis niisama istub,” nendib Hurt, kes enda treeneri puhul sellist käitumist siiski tähele ei pannud.

Kas Flora, Kalju ja Levadia saaksid hakkama?

"Ma arvan, et saaksid hakkama, aga mitte ülemises otsas," arvab Ahjupera, kes liikus 2009. aastal Ungarisse Tallinna Florast. "Minu jaoks oli see ikkagi suur samm edasi. Mängijate meisterlikkus on seal parem. Eks alguses hakkas jalg vähe värisema, aga läheb kaks aastat mööda ja harjuda ära, et nii ongi."

Aasta hiljem Kaljust Ungari kõrgliigasse läinud läinud Hurt tiime otseselt võrrelda ei taha. "Lihtsalt hopsti sinna hüpates võtab muidugi algul hinge kinni. Aga kui ära kohaned, mine tea. Palju sõltuks pingi pikkusest. Seal oli väga ühtlane liiga, kus kõik võisid kõiki võita ning mängutempo oli palju kiirem."

Martin Hurt. Foto: EJL

Aga Eesti alumise otsa meeskonnad? "Paide ei saaks seal hakkama. Pole varianti ka," sõnab Kink kindlameelselt. "Praegu, ma arvan, oleks üldse Eesti liigast kellelgi seal raske hakkama saada, aga võib-olla on see mulje petlik ja mõnele just sobiks."

Eurosarjades on Eesti ja Ungari klubid omavahel vastamisi läinud neljal korral. Nõmme Kalju jäi eelmisel aastal Euroopa liigas kahe mängu kokkuvõttes 1:4 alla Videotonile. Kuigi võõrsil kohtumisest saadi väärtuslik 1:1 viik, vajutas sellele mängule pitseri avamängu 0:3 allajäämine. 

Tallinna Levadia madistas hooaegadel 2009-10 ja 2010-11 Igor Morozovi endise tööandja Debreceniga. Neljast kohtumisest kolm lõppesid Ungari meeskonna võiduga (tulemused vastavalt 0:1, 0:1 ja 2:3). 2010. aasta suudeti aga Kadriorus ka korra 1:1 viigistada. 

Neljanda Eesti klubina on madjaritega madistanud Narva Trans ja seda 1996. aastal Intertoto alagrupis. Võõrsil toimunud kohtumises jäid eestlased 1:4 alla Vasase meeskonnale.