ÕL BUDAPESTIS | Šnitsel suus Ungari meistriks – Inna Zlidnis jutustab elust madjaritemaal

Rántott hús, lángos, kürtőskalács, csülök ja gulyás. Selleks, et eestlasel ei esineks Budapesti jõuluturul traditsiooniliste Ungari toitude veerimisel äratundmisrõõmu vaid guljašiga, tasub Soome-ugri vennasrahva juures ringi käia sõnaraamatu, tõlkiva nutitelefoni või keelt tundva kaaslasega. Õhtuleht valis neist viimase ning palus neli aastat Budapestis elanud Eesti jalgpalli rahvusnaiskonna mängijal Inna Zlidnisel omale väikese tuuri teha.

71 korda Eesti koondist esindanud Zlidnis sattus Ungarisse 2014. aasta suvel (kentsakat üleminekusaagat loe lisaloost). Neli aastat hiljem saab ta Budapesti juba rahumeeli oma teiseks koduks nimetada. Kui küsida, mis talle Ungaris enim meeldib, kostub vastuseks – ilm. „Eestis on veidi liiga külm. Jah, maailmas on küll veel soojemaid riike, aga siin on neli aastaaega, mis on minu jaoks väga tähtis,” leiab keskkaitsja.

Nelja siin oldud aastaga on eestlanna auhinnakapp täienenud kahe riigi meistritiitli ning nelja karikaga. Pole paha, arvestades, et jalgpalli juurde jõudis Zlidnis alles 14aastaselt. Süüdlaseks, nagu ikka, kooli tulnud treenerid. „Olin sportlik laps. Ühel hetkel tuli lihtsalt õpetaja kehalise kasvatuse tunnis minu juurde ja ütles, et õhtul on jalgpallitrenn. Küsisin vastu, et mismõttes. Ma ei tea jalgpallist midagi ega taha sinna minna, aga nii see läks,” meenutab eestlanna esimest kokkupuudet vutiga.