ÕL BUDAPESTIS | Vigastuse tõttu koondisest eemale jäänud Karol Mets: D-liigasse langemine pole maailma lõpp (1)

Karol, kõige tähtsam küsimus kõigepealt. Kuidas on lood varbaga?

Hetkel on paranemine läinud ootuspäraselt. Algselt oli prognoos neli nädalat ning praegu, kolmandal nädalal, saan juba ilma valuta vaikselt jooksuharjutusi teha. Aga putsasid ma veel jalga pannud pole.

See õnnetu vigastus juhtus sul trennis, päev enne mängu ADO Den Haagiga [27. oktoobril], aga ometi lõid sa nimetatud mängus ikkagi valuvaigistite abil kaasa. Oli sul pärast diagnoosi ka väike lootuskiir, et äkki saad Eesti koondist aidata?

Jõudsime arstidega konsulteerides kiirelt järeldusele, et saan mängida ainult vastavaid abivahendeid kasutades. Mänguisu on mul suur ning kuna konkurents on tugev, siis oli lihtsalt vaja mängida.

Pärast röntgenit ootasin muidugi, et äkki pole midagi hullu ja saan ikkagi kohe jätkata, kuid kahjuks nii ei läinud. Tulemusi nähes oli selge, et mängupaus on vajalik. Alguses olin optimistlik, et saan ennast koondise mängudeks korda, kuid kahjuks tulid need minu jaoks liiga kiirelt.

Kuigi olin pidevas suhtluses koondise arsti Kaspar Rõivassepaga, kes informeeris ka peatreenerit, siis lõpus oli ikkagi kurb helistada ja öelda, et kahjuks pole ma piisavalt terve. Oleksin väga tahtnud Rahvuste liiga viimastes mängudes meeskonnaga koos olla.

Sa oled alates 2013. aastast kaasa löönud 51 Eesti koondise mängus 63 võimalikust. Kui kummaline tunne sind praegu valdab, et pead seda kõik televiisori vahendusel jälgima?

Ei ütleks et kummaline, kuna põhjus on ju selge, miks mind kohal pole. Kui, siis pigem harjumatu. Koondise esindamine on minu jaoks väga suur au ning kui treenerid mind soovivad ja ma olen vormis, siis olen alati igal võimalusel kohal.

(Metsa 12 „puudutud” kohtumist – 5 korral oli tegemist mitteametliku mängupäevaga, kuhu ta ei saanud reisida, 3 korda jäeti ta peatreeneri poolt pingile, 2 korda on ta olnud kaartidega väljas ning 2 korda on takistanud teda vigastus).

Kuidas hindad Madis Vihmanni ja Joonas Tamme esitust keskkaitseduona, kes eile pidid ohjeldama Ungari ründajaid?

Ega selliseid olukordi, kus neli põhimängijat [Mets, Ragnar Klavan, Enar Jääger, Nikita Baranov] on puudu, liiga tihti ei esine. Nad said suurepärase võimaluse ennast näidata ning tulid sellega toime.

Mängu ehitamisel tundis Eesti väga puudust sinu ja Klavani-suguste kaitsjate mänguehitamisest. Kuidas sulle endale Ungari mäng kõrvalt vaadates tundus?

Ega teada oli, et mäng tuleb raske, sest mängida võõrsil Ungariga pole lihtne ülesanne. Hea tulemuse jaoks oleksime pidanud 100% õnnestuma. Määravaks said pisiasjad – meie nurgalöögi olukorra tõi vastaste väravavaht suurepärase tõrjega ära, paar minutit hiljem löödi sarnasest momendist hoopis meile.

Eks Ungari tegi head pressingut, mille tõttu meie palliga, mis oleks meile andnud võimaluse mõnes olukorras puhata, tugevalt kannatas. Mehed võitlesid hingestatult ja panustasid eile väga palju energiat kaitsetööle. Loodan, et nad jõuavad pühapäevaseks mänguks taastuda ning Kreeka vastu taas löögivalmis olla.

Soccernet.ee peatoimetaja Kasper Elissaar kirjutas enne neid Rahvuste liiga mänge arvamusloo pealkirjaga „koondis vajab uusi liidreid”, kuna seekord ei löö kaasa Klavan, sina ja ka Mattias Käit, mis oli eelmisel aastal ka parima meesjalgpalluri esikolmik. Kuidas sa ise tunneb, kas see liidrikoorem on sulle sobiv?

Tegelikult on ju koondisel mitu liidrit ja kui keegi puudub, siis peavad teised selle rolli lihtsalt üle võtma. Aga liidrirolli osas on mul kindlasti veel palju õppida. Kindlasti ei lähe ma koondisesse ega mõtle, et olen liider. Kõik tuleb naturaalselt ja kujuneb ise välja.

Nüüd on selge, et Eesti langes järgmiseks Rahvuste liiga tsükliks D-liigasse, mida rahvakeeli kutsutakse ka „mudaliigaks”. On see meie jaoks katastroof?

Teadsime kohe alguses, et see grupp ja need vastased on meile korralikud väljakutse. Arvan siiski, et olime suuteliseks enamaks. Selleks, et edu saavutada, peavad aga kõik pisiasjad kokku langema.

Tean, milleks oleme võimelised ning kindlasti ei saa praeguse olukorraga rahul olla. Jah, see Rahvuste liiga läks nagu läks, aga mina selles maailma lõppu ei näe. Kõik mängud on olnud ju väga tasavägised ning nagu ütlesin, pisiasjad said otsustavad. Meil tulevad uued võimalused ja uued mängud. Treenerid teevad väga head tööd ning mina olen tuleviku osas optimistlik.