Ajaloolist edu jahtiv Saskia Alusalu: tunnen end motiveerituna, sest tean, et mul on enamat sees (1)

"Aga avastardi kohta täitsa okei. See aasta on pingevabam, sest pole olümpiakvalifikatsiooni. Ongi okei, kui pole esimesel võistlusel 100% võistlusvalmis." 

Alusalu säetab end nüüd minekule Obihirost paarsada kilomeetrit läände, Tomakomai linna järgmisele MK-etapile. Kotis uisud, protokollis 3000 meetri B-grupi 6. koht ajaga 4.11,268 ja ühisstardi 13. koht ning tabelis vastavalt 19 ja 56 punkti. 

"Kui lõpetasin, siis polnud väga rahul," sõnas Alusalu Õhtulehele eraldistardi kohta, "sest tundsin ennast tõesti füüsiliselt väga hästi. Ainult et ma polnud päris võistlusvalmis. Teadsin seda, sest polnud päris kaua individuaaldistantsi sõitnud.

Ma ei suutnud tehnikat lõpuni koos hoida ja end täiesti tühjaks sõita. Aga olin valmis, et selline olukord tekib. Mingil määral on see parem variant kui olla esimesel MK-l parimas vormis ja pärast allamäge veereda."

Ta jätkas: "Tunnen end motiveerituna, sest tean, et mul on enamat sees. Pärast, kui vaatasin A-grupi aegu, sain aru, et tegin suhteliselt hea võistluse. Pikkadel distantsidel ei sõidetud mingeid pööraseid aegu. Teistega võrdluses oli see mu elu üks parimaid 3 km sõite. Ja merepinnal asuvatest jäädest kah üks kiiremaid. Inzellis sõitsin ka hiljuti 4.11, aga seal on kindlasti kiirem [jää] kui siin. Ajaga peab kindlasti rahule jääma.

Mis natuke kripeldab, paariline oli algusest peale tagapool. Võistlusmomenti üldse ei tekkinudki. Sellest on kahju, selle võrra oleks saanud ka paremini. Detaile, mis saanuks paremini, oli palju."

Jää on kiiruisutamises ülitähtis nüanss. Seega tuleb temaga sõbraks saada, et õnnestuda. Kõik seda igas hallis ei suuda, kuid Alusalul sellega Obihiros probleeme polnud. 

Ometi jääb tal pisut hinge kriipima, et ei õnnestunud B-grupi esikolmikusse pressida. 1,5 sekundit jäi puudu. Siis saanuks ta tuleval nädalavahetusel A-grupis ehk maailma 16 tugevama seas võimeid proovida. Aegade esimese eestlasena. Pääs 3000 meetri distantsi eliitseltskonda on Adavere neiu üks hooaja eesmärke MMile kvalifitseerumise kõrval.

Ülesanne on raske, kuid Alusalu sõnul reaalne. Tuleb liuelda sarja punktitabelis 16 sekka. Kuivõrd B-grupi esikolmik teenib rohkem punkte kui A-grupi kaks aeglasemat, võib iga etapi eel toimuda pisike rotatsioon. Avaetapi järel hoiab Alusalu 19 punktiga 22. kohta. 16. koha naisel on kaheksa punkti enam.

"Osadel suurtel riikidel on riigikohad, seega võistleb vahepeal A-grupis neidki, kes pole kunagi varem ühelgi MK-l sõitnud. Meie peame kohad ise välja sõitma, esimestel MK-del on see tegelikult päris raske, sest ka B-grupis on ülipalju häid sõitjaid, nii et... Samas, A-grupis oli täna neidki, kes sõitsid minust aeglasemalt (2 naist - M.T.)."

Laupäevases ühisstardis õnnestus tal noppida üks sprindipunkt, mis andis lõpuks 24 naise seas 13. koha. Alusalu tunnistab, et lõpuspurtijat temast praegu pole, seega on tema ainuke tee eduni pundist varem lahti rebida. Täpselt nagu 4. kohaga lõppenud Pyenongchangi OMil.

"Ma olen pikamaasõitja, see on minu tugevus," ütleb ta. "Aga see ei tähenda, et mängin vahefinišite peale. Olümpialgi saanuks ideaalstsenaariumi kohaselt kellegagi koos eest ära, et oleks jõudnud seal lõpuni välja olla. 

Eilne võistlus oli sprinterite jaoks ideaalne, sest oli aeglane. Ma ei sõitnud end absoluutselt tühjaks. Võimalusi ei tekkinud, oli hästi palju niisama võitlemist. Selle ühe punktigi saamine oli minu initsiatiiv. Mina alustasin seda kiirendust, aga see oli halvasti ajastatud.

Ajastuse otsimine ongi kõige suurem kunstiteos. Seda tulebki pidevalt õppida. Ja nagu olen varemgi öelnud, sõitma ei saa minna ühe plaaniga, võistlust tuleb lugeda."

Järgmisel nädalavahetusel Tomakomais toimuv MK-etapp on eriline, sest toimub vastupidiselt tavapraktikale välitingimustes. "See on uus ja katsetuslik asi," teab Alusalu. "Väga raske on öelda, mis seal saama hakkab. See on kõigi jaoks uus."

Aastate pikkune Adavere-kogemus siin Alusalu ja Marten Liivi ei aitavat. "See on ikka midagi muud," naerab uisupiiga. "Võistlesin viimati õues viis-kuus aastat tagasi Itaalias juunioride MMil." 

Ja olevat väga suur vahe, kas uisutada hallis või lageda taeva all tuulte ja tormide käes. "Väljas võistlemine on väga ebavõrdne, sest palju oleneb ilmast. Kas või üks tuulepuhang võib juba paljutki mõjutada. Selle sama ebavõrdsuse pärast spordiala koliski sisse. Ilm võib väga kiiresti muutuda," osutab Alusalu ja meenutab, et Ants Antsongi võitis 1964. aasta olümpiakulla osalt tänu ilmataadile.