7 VÕTIT | Kalevipoegade kannatused päädisid magusa võiduga, Kreeka - Eesti 0:1 (4)

1. Mis otsustas kohtumise saatuse?

Eestlaste sitkus. Meie mehed olid avavilest saati tagajalgadel, kuid seda teadlikult ning kaitsefaasis ei kandunud palli tagaajamine kordagi üle peata tegevuseks, vaid põhines kindlal süsteemil. Kreeklased üritasid esialgu meid murda äärtelt tulevate tsenderdustega, mida meie viiene kaitseliin noppis sama meelsasti nagu koolieelik poest kummikomme. 

Esimesed pool tundi oli mäng siiski täielikult Kreeka kontrolli all ning Eesti vutifännil oli pigem põhjust ahastamiseks. Oli ju ka söötude arv võõrustajate kasuks 244 vs 51, olukordadest rääkimata. Õnneks ei jaksa ükski meeskond aga 90 minutit survet teha ning avapoolaja lõpus tuli ka Eesti vaikselt mängu. Mis päädis ka täiesti ootamatu väravaga. 

Mängu 43. minutil saatis Sergei Zenjov vasakul äärel kreeklaste kapteni Sokratise täielikult kohvile ning viiekasti antud tsenderduse lükkas õnnetult omaväravasse Vasilis Lampropoulos, kes üritas olukorras ennetada Rauno Sappineni. 

2. Kas viiesele kaitseliinile naasmine õigustas ennast?

100protsendiliselt. Martin Reim tegi võrreldes Ungari kohtumisega seitse vahetust, oma võimaluse said Sergei Lepmets, Gert Kams, Nikita Baranov, Ken Kallaste, Brent Lepistu, Zenjov ja Sappinen, mis tähendas ka neljaselt kaitseliinilt tagasi viiesele liikumist. 

U19 koondise peatreener Argo Arbeiter sõnas nädala keskel, et tugevamate vastu mängimist ja väljakul kannatamist tuleb osata. Ning Eesti näitas täna, et selles on nad mihklid. 

Kuna kreeklased panid pigem rõhku tsenderdusele, nautisid meie kolm torni Tamm-Vihmann-Baranov peapallide võitmist täiel rinnal. Keskelt mööda maad tulnud teravate söötude ning tagant liinist ette pandud pikkade pallide puhul oli tagalas küll veidi rohkem ärevust, kuid ühtegi liiga ohtlikku olukorda avapoolajal nendest ei sündinud. 

Teisel poolajal üritas Kreeka rohkem just keskväljalt läbi murda, kuid Eesti suur mehitatus selles tsoonis osutus nende jaoks purematuks pähkliks. Nii siirdutigi tagasi tsenderduste peale, mis nende õnnetuseks aga tulu ei toonudki. 

Kõige lähemale jõudsid kreeklased mängu 62. minutil kui Kostas Fortounise karistuslöök Eesti meeskonna väravapostis raksatas, kuid meie õnneks lähemale vastased ei jõudnudki. 

Tamm ja Vihmann kinnitasid, et Ungari mängus näidatu polnud mingi juhuslik sähvatus ning said ka täna oma ülesannetega oivaliselt hakkama. 

3. Kas Eesti läks väljakule Rahvuste liiga esimest võõrsilväravat jahtima?

Kindlasti oli see neil plaanis, kuid ilmselt alles kas teise, kolmanda või neljanda asjana. Plaaniks number üks oli ikkagi oma värav puutumatuna hoida. Martin Reimi rõõmuks said tema hoolealused ülesandega hakkama. 

Eesti värav sündis Zenjovi individuaalse meisterlikkuse pealt, kui ta väikse kannatõmbega vastase kohvile saatis ning seejärel lihtsalt tsenderduse kasti pani. Kuni selle hetkeni oli Cracovia ääreründaja pigem ründefaasis olukordi ära käkkinud, kuid ühe liigutusega heastas ta kõik eelnevad ebaõnnestunud puuted. 

Ära ei tasu unustada ka Sappineni avanemist ette tsooni, mistõttu Lampropoulos õnnetu omavärava üldse kirja sai. 

Teisel poolajal eduseisus olles oli Eesti mänguplaan sama nagu esimesel. Palli võites uisapäisa rünnakule ei tormatud ning kuigi mingist ründeteravusest täna tõepoolest rääkida ei saa, olime ikkagi meie need, kes kolme võidupunktiga koju sõitsid. 

4. Kes oli Eesti parim?

Kandidaate on mitmeid: väravale eeltöö teinud Zenjov, omavärava põhjustanud Sappinen ning kõik liikmed meie kindlalt tegutsenud kaitseliinist, kuid Ateena Olümpiastaadioni 17. reast tundus kõige sümpaatsem Sergei Lepmetsa mäng. 

Igapäevaselt Eesti meistriliigas tegutsev puurilukk tegutses väravasuul kindlalt, päästes Eesti koondise mitmel juhul halvimast. Lisaks aitas ta niigi surve all olnud kamraade oma täpsete väljalöökidega, mis meie meestele veidi hingamisruumi andsid. Ärgem unustage, et Levadia väravavahi jaoks oli tegemist alles kolmanda koondisemänguga. 

5. Mida peab Eesti edasist silmas pidades parandama?

Nii naljakas kui seda ka öelda pole, siis mitte midagi. Jah, muidugi tahaks, et Eesti mängu oleks ilusam vaadata ning meie koondis võiks ka ise üritada ründefaasis midagi ehitada, kuid tuleb olla realist. Praegu meil lihtsalt sellist materjali pole - polnud meil ju täna väljakul ei Vassiljevit, Käiti, Metsa ega Klavanit. 

Reim saatis mehed väljakule ühe ja ainult ühe eesmärgiga - kaitses kindlalt seista ja, jumala eest, mitte lollustega hakkama saada. Erinevalt kolmest esimesest Rahvuste liiga mängust see ka õnnestus.

Loomulikult erineks siin kirjutatud jutt drastiliselt, poleks me avapoolaja lõpus kreeklaste õnnetust omaväravast juhtima läinud. Kuid hetkel väljusid Eesti koondislased Ateena Olümpiastaadionilt sama õnnelikena, nagu Aleksander Tammert 14 aastat tagasi pronksmedalit kaela saades.

Tegemist oli ikkagi esimese korraga, kui Eesti suutis ametlikus mängus (mitte sõpruskohtumises) üle olla kunagisest Euroopa või maailmameistrist. 

6. Mida ütlesid asjaosalised?

Peatreener Martin Reim: Aasta tagasi mängisime nendega siin samuti viiese [kaitseliiniga] ja see töötas ka siis. Oleks olnud rumal seda mitte kasutada. Eks ta suur kangutamine oli, aga tugevate vastaste vastu tuleb, vähemalt kui võõrsil punkte tahad, siis kaitsest lähtuvalt mängida. Hetkel me nii tugevad pole, et minna hurraaga peale. Tuleb teha Kreekas Kreekat

Ründaja Rauno Sappinen: "Ei saanud eeldada, et hakkame siin palli lükkama ja domineerima. Teadsime, et peame kaitsest lähtuvalt mängima, aga mingid momendid meil ikkagi tekivad. Võiduga on aga alati hea lõpetada, et siit midagi ilusat üles ehitama hakata."

7. Mis saab edasi?

Nii Eesti kui ka Kreeka jaoks oli tegemist viimase kohtumisega tänavuse aastanumbri sees. Meeskondade edasine saatus saab väga palju selgemaks 2. detsembril, kui Dublinis loositakse 2020. aasta EMi valikgrupid. Eesti kuulub loosimisel neljandasse tugevusgruppi ning EM-valikmängudega tehakse algust 21. märtsil. 

Küll võib veel juhtuda, et Eesti koondis läheb uue aasta alguses oma traditsiooniliseks saanud eksootilisele turneele.