Karl Juhkami | Ole koondises või ole eikeegi (1)

Nimelt saadeti esmaspäeval Eesti spordiajakirjanikele üleskutse valida 2017/18 klubihooaja ja 2018. aasta rahvuskoondise hooaja põhjal Eesti parim mees- ja naisvõrkpallur. Vaadates Eesti Võrkpallitreenerite Kogu (EVTK) poolt ette antud 16 nominenti tuleb aga tõdeda, et märksõna „klubihooaeg” on sinna lausesse  sümboolselt pikitud.

Nimelt pole aasta meesvõrkpalluri nominentide seas kevadel Prantsusmaa karikavõitjaks tulnud Martti Juhkamit, kes jäi valikust välja juba teist aastat järjest, ning Slovakkias meistri- ning karikasarja näol kuldse duubli teinud Andres Toobalit.

Hallo? Lõppenud aastal tõi Maarjamaale välisliigadest kulda ja karda vaid neli meest – lisaks Timo Tammemaa (Belgia) ning Henri Treial (Tšehhi) – ning kaks neist ei mahu isegi 16 parema sekka?

Hetkel tekib nimekirja vaadates vägisi tunne, et Eesti treenerite silmis oled sa tasemel võrkpallur ainult siis, kui tuled pärast rasket klubihooaega ka koondisesse. Aga kumb neist moodustab tegelikult suurema osa võrkpalluri hooajast? Kas kolm kuud koondise juures või kaheksa kuud klubi juures?

Prantsusmaa liiga on maailma tugevuselt neljas-viies, mis omakorda tähendab, et karikaturniir on samuti universumi tipptase. Selle võit on Eesti võrkpalliajalukku minev saavutus, millest vingemat tiitlit Maarjamaalt naljalt ei leia. Vaid Ardo Kreegil on auhinnakapis Prantsusmaa meistritiitel ning CEV karika kuldmedal.

Muideks, 2012. aastal valiti Keith Pupart Prantsusmaa karikavõidu eest aasta võrkpalluriks, kuid seekord ei mahu Juhkami isegi 16 parema sekka!

Eriti valus on aga Toobali välja jätmine, kuna vigastuse tõttu suvel koondisest eemale jäänud sidemängija trauma sai alguse just Slovakkia liiga finaalseerias. Seal endast kõike andes ning kuldmedalit jahtides.

Kahtlemata on Eesti võrkpallikoondise tänavused saavutused – Euroopa Kuldliiga võit, Maailmaliiga uksele koputamine ning EM-finaalturniirile jõudmine – vinged saavutused, kuid meeste igapäeva töö toimub siiski septembrist-maini. Tunnustaks ehk ka seda!

„Kuidagi tuleb need mehed valida ja siin sõltubki, kes mida oluliseks peab. Kas välismaal veedetud hooaega, Balti liigat või koondist,” selgitas EVTK esimees Urmas Tali. „”Mõne mehe jaoks on lihtsalt välismaal pingil veedetud hooaeg ka edasiminek. Minu jaoks on ka areng Balti liigas oluline. Lisaks veel koondis. Nende kolme vahel on keeruline valida, eriti kui kõik ei oma väga head ülevaadet. Eelkõige siis, et mis välismaal toimub.”

Üks koondisesse mitte kuulunud mees Keith Puparti näol siiski valikusse jõudis. Mööndusega võib siia nimekirja lisada ka Ardo Kreegi ja Andrus Raadiku, kes küll suve teises pooles koondisega liitusid, kuid vigastuse tõttu meid palju aidata ei saanud. Naiste seas figureerib nominentide seas ka Anna Kajalina nimi, kes samuti koondisele „ei” öelnud.

Eelmise aasta Eesti sportlaste valimisel ei lisanud EOK rallisõitjat Ott Tänakut algselt parima meessportlase nominentide hulka. Lõpuks tuldi avalikkuse survele vastu, leebuti ning Tänak sai iga-aasta-nime-muutva-kontserdimaja laval kuldse Kristjani pea kohale tõsta.

Muide, sarnane pretsendent oli ka mullu võrkpalluri valimisel, kui esialgsest nimekirjast puudus Timo Tammemaa, kes hiljem nominentide sekka siiski lisati. 

Sealjuures ei väida ma, et Juhkami või Toobal peaks aasta meesvõrkpalluri valimised võitma või isegi esikolmikusse kuuluma. Kuid tulla mõne riigi meistriks ning mitte olla 16 parema seas, on teistmoodi absurdikoomika.

Pange kriteeriumid paika, et kui koondises pole, siis oluliseks me sind ei pea. Või vastupidi.

***

Aasta meesvõrkpalluri nominendid

Andri Aganits
Kristo Kollo
Ardo Kreek
Silver Maar
Mart Naaber
Hindrek Pulk
Keith Pupart
Siim Põlluäär
Andrus Raadik
Rait Rikberg
Timo Tammemaa
Renee Teppan
Kert Toobal
Henri Treial
Robert Täht
Oliver Venno