OLÜMPIAKULLAD VASTAMISI: Gerd Kanter ja Kristina Šmigun-Vähi vestlesid noorsportlaste ees motivatsiooni ja olümpiamängude teemadel.Foto: Erlend Štaub
Spordivaria
21. november 2018, 18:10

Olümpiavõitjad Gerd Kanter ja Kristina Šmigun-Vähi jagasid noorte talentidega kogemusi

„Viimane hetk olümpiakülas... inimesed nägid kõrvalt, et koorem õlgadel oli päris raske.“

„Olin 8aastane, kui täht langes ja reaalselt unistasin, et tahan saada olümpiavõitjaks,“ jutustas Kristina Šmigun-Vähi noorsportlaste stipendiumite jagamisel. „See võttis 20 aastat aega. Käisin esmakordselt olümpial 1994. aastal, kui olin 16. Olin väga pettunud oma ma ei tea mitmenda kohaga. Mäletan, et isa vestles minuga väga kurjalt, näitas tipptegijatele sõrmedega ja ja ütles, et „see naine on treeninud 15 aastat, tal on kilometraaž seljataga, mida sa endast arvad?““

Täna said kuus õnnelikku kehakultuurlast lisaks Tradehouse’i noorsportlaste stipendiumitele väärt nõu, kuidas maailma kõige säravamasse tippu jõuda. Auhinnatseremooniale eelnes vestlusring, kus Vikerraadio saatejuht Taavi Libe vestles olümpiavõitjate Šmigun-Vähi ja Gerd Kanteriga. Põhiliseks teemaks sportlaste vaimne tugevus.

Nii uuriti juba väga noorena häid tulemusi teinud suusastaarilt, kas temal on samuti kunagi motivatsiooniga probleeme olnud.

„Ikka,“ vastas Torinos kahekordseks olümpiavõitjaks kroonitud Šmigun-Vähi, ning jätkas retoorilise küsimusega. „Kui tuled juunioride MMil mitu korda hõbemedalile, kas ei ole masendav? Vaatasin teise platvormi pealt edu ja ebaedu. Aga see oli raske. Ma ei suutnud mitu aastat juunoride MMil kulda võita. Läksin favoriidina, aga tulin koju kahe hõbedaga, väga masendav. Kui lõpuks see juunioride kuld tuli, siis te ei kujuta ette, milline vabastus see oli. Oli hea meel, et sain täiskasvanute klassi, kus ma ei olnud favoriit, vaid sain hakata tõestama, kes ma olen.“

Kristina Šmigun-Vähi Foto: Erlend Staub

Gerd Kanteri teekond oli hoopis teine, tema esimeseks rahvusvaheliseks tiitlivõistluseks oli 2001. aasta U23 EM, kus ta saavutas viienda koha. Juunioride klass oli talle esimeste sammude tegemiseks.

„Kui täiskasvanutesse tulin, olin kolmandas-neljandas-viiendas kümnes, ega ootusi mul ei olnud. Aga lõppkulminatsioon (olümpiakuld – toim.). oli sarnane, mõlemal oli sama unistus ja see võttis omajagu aega.“

OMil koorem õlgadel

Spordisangarid jutustasid ka olümpiamängude olulisusest ja raskusest. Kui midagi nihu läheb, peab neli aastat kannatama ja ootama. Ning see võib päris keeruline olla. Kui palju olümpiamängude tähtsus rusub ja muserdab?

„Me paneme endale ise kõige suuremad ootused, aga meedial on ka päris suur roll,“ vastas 2008. aasta OMil kettaheites triumfeerinud Kanter. „Kuna medalikandidaate väga palju pole, siis need lood hakkavad päris varakult meedias figureerima. Kui eelnevalt head tulemused all ja hooaeg läheb hästi, siis keeruline öelda, et lähen kõigest 8. kohta püüdma.

Gerd Kanter Foto: Erlend Štaub

Ei taha ju hõisata, kuigi südames on selge eesmärk olemas. See viimane hetk olümpiakülas.. minu inimesed nägid kõrvalt, et koorem õlgadel oli päris raske. Sa tead, milleks oled võimeline, aga oleme kõik inimesed. Lisaks sisemisele pingele tuleb meedia ja rahva ootustega toime tulla. Muidugi, kui kõik läheb nii nagu unistame, siis rahva tänu on väga suur.“

Šmigun-Vähi andis aga lihtsa soovituse.

„Soovitan mitte midagi lugeda, ennast välja lülitada, elada kookonis,“ muigas ta. „Meie peres oli enne 2006. aasta OMi umbes nii, et kes võttis olümpiamängude sõna suhu, pidi 100 kätekõverdust tegema ja ümber maja jooksma. Ma ei taha öelda, et olen nõrk, aga oma psüühikaga pidingi end ära trikitama, et mitte endale vett kaela tõmmata.“

Kanter jõudis Šmigun-Vähi saladuse jälile

„Sel suvel sain Kristina saladuse jälile,“ alustas Gerd Kanter juttu väga põnevalt. „Olime Otepääl laagris, ilmad olid hästi palavad ja otsisime jahedat järvekest, kus end karastada ja kuumusest leevendust saada. Vana lasketiiru kõrval on järveke, kuhu saabub allikas. Kohalik rahvas rääkis, et Kristina jõi sealt allikast ja see on salaallikas, et kui soovid oma unelmat, siis läheb täide.“

„Ma ei kommenteeri midagi,“ naeris Šmigun-Vähi vastu. „See on nii hea legend, mida sa praegu räägid.“

Šmigun-Vähi: mul on Sõõrumaast kahju, sest ta maksis kolm korda rohkem

„Ma tahan öelda, et julgus on alati pool võitu,“ alustas Šmigun-Vähi. „Aasta oli 2002. Urmas Sõõrumaa, palun vabandust, aga räägin teist loo. Läksin tema juurde kontorisse, pabistasin kohutavalt, aga jutt oli välja mõeldad, et mis ma räägin. Rääkisin ära ja Urmas andis A4 paberi ja ütles, et ma oma eesmärgi sinna kirjutaks. Ma ütlesin, et südames ma tean seda, aga ma ei hõika seda välja. Urmas ütles, ära karda, ma ei vii seda ajakirjandusse. Mu hooaeg oli väga kehvasti läinud, ma ei läinud kuldade pealt toetajat otsima. Läksin kui oli raske ja halb.

Mõtlesin, et võin Val di Fiemme MMilt ühe medali võita, aga värvi ei julgenud kirjutada. Urmas tahtis, et ma ikka täpselt ütleks. Mõtlesin, et 30 kilomeetri uisus peaks midagi tulema. Kirjutasin, et tulen Val di Fiemmes pronksile (lõpuks võitis Šmigun-Vähi sealt kulla, kaks hõbedat ja pronksi – toim.). Raha oli lõpuks tulemusest sõltuv ja mul on Sõõrumaast kahju, sest ta maksis kolm korda rohkem, kui ma küsisin (naerab  - toim.). Julgustan noori – kui tunned, et tahad midagi, siis minge ja küsige.“

Stipendiaadid

Noorele tulevikutegijatele mõeldud Tradehouse’i stipendiumi teenisid tänavu kuus sportlast.

4000 eurot

Joosep Karlson (aerutaja)
Li Lirisman (karate)
Tuuli Tomingas (laskesuusataja)

3000 eurot

Anna Maria Orel (vasaraheide) 
Albert Tamm (discgolf)

2000 eurot

Matz Topkin (ujumine)