Jalgpall

SEIKLUS KURIKUULSAS MARRAKESHIS ehk kui palju jama seal ühe kohtumise pärast tuleb 

Dannar Leitmaa, 27. november 2018, 12:47
 
Ma ei tea ausalt, mis must kass minu ja Eesti koondise mängude vahelt läbi on jooksnud. Enamasti takistab ise teles mängu kommenteerimine, kuid ka muudmoodi jääb jalgpall tihti nägemata. Eesti ajaloo kõige kuulsama jalgpallikohtumise (Iiirimaa mäng aastal 2011) kohtumise vaatamist takistas sootuks talvekartusest ajendatud puhkus.

Ent vutisõber ei loobu nii kergelt ja kui ikkagi kõik kaasmaalased pööravad pilgud pallimurule, siis peab ka ise midagi sarnast ette võtma ja seetõttu otsisin soojal maal kohe võimalust jalgpalli vaadata. Ja näed sa, oligi kohe varnast võtta LG karika nime kandev turniir, kus osalesid neli tõeliselt värvilist meeskonda - Kamerun, Sudaan, Maroko ja Uganda.

Hea küll, asja selgitamiseks mainin ära, et tegevus toimub Marokos ja Marrakeshi linnas, aga see, kui keeruline võib olla ühel võõramaalasel igale valge inimese loogikale mittevastava Maroko tingimustes mängule saada, on omaette vaatamisväärsus.

 

Maroko on räpane ja vaene, kõikjal kerjused ja prügi. Just see tekitab seal omakorda kohalikes vajaduse võtta võõramaalaselt viimast. Nii näiteks üritas mulle turumüüja parseldada maha ühte granaatõuna 3 euro eest, kuigi ametlik kilohind jäi kuhugi 80 eurosendi manu. Või üritas taksojuht küsida kohe mõnekilomeetrise sõidu eest 10 eurot, kuid 20 sekundit hiljem leppis rõõmsalt ka 3 euroga. Igatahes üritasin teada saada, kuskohast osta Maroko ja Uganda mängu piletit ja nii saatis igati sõbralik hotelliomanik mind kaugel linna servas asuvasse kaubanduskeskusse, sest ““sealt saab kindlasti osta“. Sohvriks valisime seekord valge mütsiga (tähistab Mekas käinud tõsimoslemit) taksojuhi, kellest uskusime mittepetvat sohvrit. Üllavalt saimegi 3 euroga kaks korda kaugemale, kui päev varem sama raha eest sõites. Ent üllatus missugune, sest kaubanduskeskuses, mingeid pileteid ei müüdud. Kohalik turvamees üritas küll walky-talky'ga selgust saada, kuid ei midagi. Vähemalt nägime ära kohaliku alkoholipoe, kuhu sai ainult passi näidates sisse, sest kohalikele oli poodi sisenemine keelatud. Vein ja õlu polnud muide väga kallis.

Egas midagi, tuli tagasi kesklinna sõita ja uus taksojuht küsis selle eest ainult 5 eurot ja oli tunduvalt informeeritum. Nimelt ei saanud kolm päeva enne mängu üldsegi pileteid osta ja kui olekski saanud, siis taksojuhi väitel ei saaks välismaalased seda ikkagi kusagilt mujalt peale turismiinfo.

Ent jalgpallisõber ei viska ikkagi lootust ära, vaid läheneb asjale loovalt. Saatsin kirja kohaliku jalgpalliliidu pressiesindajale. “Tere, oleme kaks Eesti ajakirjanikku, kes on teie ilusal maal puhkusel ja sooviksid külastada Maroko mängu, kuna Eestis on jalkavaimustus ja oleks tore tutvuda kohaliku jalgpallimeluga,“ seisis ligikaudselt minu kirjutatud kirjas. Ja oh üllatust, ei möödunud kaua, kui tuli kinnitus, et pääsme saate muidugi. Tõsi, kaasreisiline ei olnud ilmselt elus kunagi ühtegi jalgpallimängu näinud.

Ent nagu tõelisele berbeririigile omane, pole miski nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Õieti ei saagi tegelikult Marokole midagi ette heita, sest “valgete elevantide“ ehk kurat teab, kuhu ehitatud staadionid on näiteks ammuse MM-i-maa Lõuna-Aafrika tõsine probleem. Nimelt on 40 tuhat inimest mahutav Marrakeshi staadion ehitatud sisuliselt täielikku pärapõrgusse. Õigem polekski öelda, et pärapõrgusse, sest Palmaire linnaosa on väga trendikas rikaste linnaosa, kuid see asub kesklinnast kümnekonna kilomeetri kaugusel ja mingit ühistransporti sinna ei lähe.

Variante on sisuliselt kolm:

- enda transport

- kolmerattaline kastiga veok, mille kasti lükatakse tihedalt ligikaudu 10 vaest vutifänni

- takso

Kuna kahel Eesti ajakirjanikul juhiluba polnud, siis kukkus esimene variant ära. Teine variant hinnati konsiiliumi poolt antropoloogiliselt huvitavaks, aga kuna üks ajakirjanik oli naissoost ja kohalikud mehed on valgete naiste vastu justkui kiimased kutsud (üksi kõrvalpoodi läinud naisisik sai korduvalt seksiettepanekuid), mis on ka tegelikult täiesti arusaadav, sest pool Marokot on täis Põhjamaa (vanemaid) naisi, kelle käevangus noor Enrique Iglesiase masti härra), siis jäi ka see variant katki. Ja jääb kolmas variant - taksod.

 

“Tere, kas saaks staadionile,“ küsime üleni valges vägilasemõõtu taksojuhilt.

"200 dirhamit (20 eurot)," vastab koljat.

"Ei-ei, see on liiga palju," vastame.

"160," on tüübi viimane pakkumine.

Korraga saabub välja teine taksojuht, kes pakub sõitu staadionile 10 euro eest. Pärast lühikest, ent intensiivset vaidlust lepime kokku 9 euro peale. Taksojuht rõõmus, meie rõõmsad, ent siis saabub varasemalt tuttav koljat üleni valges ja karjub: "Tal pole õigust väikse taksoga sinna sõita!"

Selgituseks - väike takso on väike Dacia või Fiat, millel on luba sõita linna piires, suur takso on aga vana Mercedes, millel on mõnevõrra suuremad vabadused. Meie sohvril oli aga väike takso, nagu ka koljatil valges, kuid see, kuidas 9 euro eest luba pole, kuid valgel tüübil 16 euro eest oleks, jääbki arusaamatuks. Valge vend on aga maruvihane ja tõukleb teise taksojuhiga, kes pole ka samas mingi poisike - kiilakas, nahktagiga ja ka parajalt kandiline. Viha on mõistetav, sest elatustase on Marokos madal, riigilt puudub igasugune sotsiaalne toetus enda kodanikele ja nii peab ilmselt iga vähegi tööd tegev inimene võitlema poole suguvõsa leiva eest.

Kiilakas ja nahktagiga taksojuht Khalid ei lase enda 9 eurot käest ja topib meid kiirelt Dacia Loganisse ja valge koljat jääb takso kohaltvõtujälgede kõrvale kisama. Khalid ei räägi sõnagi inglise keelt, mina ei räägi peaaegu üldse prantsuse keelt, kuid Khalid teeb selgeks, et mingit ühistransporti staadionile ei lähe ja suure mängu ajal haistavad taksojuhid lihtsat teenimisvõimalust. "See tüüp oli otsustanud, et ta võtab sõidu eest 200 dirhamit (20 eurot) ja alla selle ta lihtsalt ei lepi," seletab Khalid. "Võtke teinekord järjekorras tagapool olev takso, sest esimesed küsivad alati rohkem."

Staadion on ümbritsetud mopeedide ja väikeste veokitega, milles on kümneid inimesi. Maroko lipud lehvivad pea kõigi käes ja europiidset inimest nähes tuleb üks fännigrupp minuga suhtlema. "Marokos on demokraatia," hõiskab üks ja patsutab mulle õlale. "Tore, tore," vastan.

 

Ent jalgpallifänn Marokos pole veel pääsenud, sest ajakirjanik peab sisenema ajakirjanikele ette nähtud väravast. "Vabandage, kus on pressivärav," pursime prantsuse keeles. Kaks turvameest vaatavad teineteisele otsa ja üks näitab ühele poole ja teine teisele poole. Järgneb vaidlus kohalikus keeles, mida ma aru ei saa. Kokkuleppele nad ei jõuagi ja nii läheme enda tunde järgi ühele poole. Uus politseinik laseb meid aia taha ja näitab tõsise relvastuse all olevat väravat. "Aitäh," rõõmustame. Tõsise relvastusega väravavalvurid meie rõõmu ei jaga, vaid ajavad meid minema esimese värava juurde, kus kaks juba tuttavat turvameest endiselt vaidlevad, et kumb suund õige on. Järgmine värav on uue politseinikuga, kes teeb pressikaarti vaadates mõistva näo, kuid nõuab piletit. Lööme käega ja lähme järgmise värava juurde, kus leiame lõpuks esimese kohaliku turvamees-politseiniku, kes millestki aru saab ja näitab, et tegelikult peame me minema teisele poole staadioni. Kogu jama võtab ligi tunni 

Maroko kaotab. "Ma ei saa aru, mis siin väljakul juhtus ja ma tahan seda peatreenerilt teada," bravuuritseb üks Casablancas resideeruv sulesepp, kes üritab Eesti külalistega enda vene keele oskust demonstreerida. Nimelt on ta elanud aasta Moskvas, aga seda kunagi ammu. Vahetame kontakte ja uurime Maroko ametivennalt, kuidas on elu Marokos. Selgub, et sotsiaalset ebavõrdsust pole, kõik elavad hästi ja puha. Kerjuseid ja vaestust näevad vist ainult eurooplase küünilised silmad.

 

Pressikonverents möödub meeleolukalt, sest ausalt öeldes ei saa ma prantsuse keelest suurt midagi aru. Ajakirjanik Casablancast üritab aga reisikaaslasele külge lüüa, erilise eduta, kuid päev hiljem saab kolleeg SMS-i, kus Casablanca-tüüp teatab, et oli meeldiv kohtuda ja avaldab arvamust, et mu kolleeg on väga seksikas.

Nagu kirjutas Tolkien Kääbikus, kirjutan ka ise, et kindlasti tähelepanelikum lugeja märkab plaani ühte nõrka kohta ja naerab endale pihku. Ja nii ka oli, sest staadionile saamisele peab järgnema ka vastukäik ehk sealt peab ka kuidagi ära saama. Nagu öeldud, ühistransporti ei käi, taksosid seal ei ole ja väljas on pilkane pimedus. Kohalik pressiesindaja on aga rahu ise ja ütleb, et staadioni juurest on linna väga kerge ära saada. Või täpsemalt: "Siit on väga kerge ära saada. Kas teil auto on?"

Ajakirjanik Eestist vaatab talle lolli näoga otsa ja ei saa aru, et kas ta teeb nalja või ta teeb nalja. Ent abi tuleb ja üks teine kohalik ajakirjanik saabub olukorda lahendama ja meile transporti otsima. "Seksikas" mees Casablancast on ka kuhugi kadunud, keegi meid peale võtta ka ei taha. Aga kohalik ajakirjanik räägib, et jutt ühistranspordi puudumisest on täielik vale ja näitab staadioni juures olevaid busse. Bussid on mõistagi teisel arvamusel ja võõraid väga peale võtta ei taha. Pärast taaskordset elavat arutelu leidub siiski bussijuht, kes on kohaliku ajakirjaniku sõnul ühistranspordi osa, kuid tegelikult veab mängu turvanud turvamehi linna. Buss täitub 60 kisava kohaliku turvamehega ja kahe ajakirjanikuga Eestist. Meesajakirjanik irvitab, naisajakirjanik pööritab silmi ja tunnistab vaikselt, et ta ei tunne end mugavalt. Kohalikele eurooplased meeldivad ja nii saan ma bussis turvameestelt hunniku pabermaterjali turniiri kohta, mis on kahjuks prantsuse keeles, mida ma endiselt ei mõika, aga karta võib, et ka turvamehed nendega midagi teha ei oska, sest kirjaoskamatus ulatub Marokos kuhugi 50 protsendi ligidale.

Kesklinnas müüakse aga endiselt kohaliku meeskonna träni - mütse, särke ja plakateid. Üritan osta Maroko särki ja satun taas kohaliku kaubanduse eripära ehk kauplemise juurde. Müüja küsib 20 eurot, olen valmis maksma 6. Jõuame 12 euro peale, kui müüja küsib minu käest vaikselt, et kas ma oskan hästi inglise keelt. Vastan, et jah ja müüja käseb mul minna poest välja ja oodata teda nurga taga. "Mul on ülemus siin, kes saaks väga pahaseks, kui ma müün selle särgi alla 10 euro," sosistab ta. Nurga taga saan oodata 20 sekundit, kui saabub müüja, annan talle 8 eurot, tema mulle särgi - kõik on rõõmsad.

Kes iganes, kas president, peaminister või välisminister, läheb Marrakeshi, siis võtke kindlasti kaasa palju Smectat, söetablette ja probiootikume, sest mõlemad loos figureerinud reisilised said esimese paari päevaga toidumürgituse, mistõttu läks nädalasest reisist kaotsi kolm päeva.

Artikkel ilmus esmakordselt 2011. aastal jalgpalliportaalis Soccernet. 

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee