Paar aastat tagasi tundus, et eestlased võtavad freestyle-suusatamise samamoodi omaks nagu klassikalised talialad, kümnevõistluse või autoralli. Seda pole juhtunud.Foto: Miles Holden / Red Bull Content Pool
Spordiblogi
3. detsember 2018, 00:05

Ats Kuldkepp | Kuhu on kadunud eufooria Kelly Sildaru võitude üle? (20)

Talispordihooaeg on Eesti jaoks alanud hiilgavalt. Küsite: kuidas nii? Kahevõistleja Kristjan Ilves on erakordselt suures mustas augus, murdmaasuusatajad tegelevad jälle rohkem tülitsemise kui tulemuste saavutamisega ja laskesuusatajate esitused panevad esialgu vaid õlgu kehitama.

Kõigi nimel on raske rääkida, aga tundub, et Kelly Sildaru tegemised lähevad inimestel üllatavalt tihti meelest ära. Ometi on ta sel aastal tulnud kahekordseks juunioride maailmameistriks ja võitnud MK-etapi. Ja Sildaru on talisportlane, mis talisportlane! Pärast Kristina Šmigun-Vähi, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae karjääri lõppu pole lumega seotud aladel isegi sellise edu lõhna olnud. Hea küll, Kristjan Ilves kerkis Pyeongchangi olümpia eel MK-poodiumile, aga suurem osa tippe kaasa ei teinud.

Ilmselt oleks sportlase suhtes ebaõiglane hakata teoretiseerima, et mis juhtunuks, kui näiteks Karel Tammjärv oleks tulnud murdmaasuusatamise Lillehammeri MK-etapil esikohale.

Küll saab võrrelda eufooriat, mida tekitasid Šmigun-Vähi ja Veerpalu 10-20 aastat tagasi ja Sildaru nüüd. Tõele näkku vaadates on vahe ilmne. 2000. aastate algusest meenuvad pühapäevahommikud koos Lembitu Kuuse ja Tiit Pekiga. Tollased kineskoopteleviisorid said üle Eesti kõvasti vatti.

Ent Sildaru võidukat pargisõidu MK-etappi ei kantud siinsetes kanalites isegi üle ja vähemalt Õhtulehe lugejanumbrid jäid sellise kaaluga sündmuse kohta tagasihoidlikeks.

Pelgalt arve vaadates oli Sildaru-eufooria paar aastat tagasi palju suurem. Toona tundus, et eestlased võtavad freestyle-suusatamise samamoodi omaks nagu klassikalised talialad, kümnevõistluse või autoralli.

Aga… kas keegi teab midagi Cassie Sharpe’i või Sarah Höfflini hingeelust? Ja kas need nimed üldse ütlevad lugejatele midagi? Sharpe ja Höfflin on Sildarule sama kõvad konkurendid kui Veerpalule omal ajal Frode Estil ja Axel Teichmann. Ralliga on kontrast veel suurem – eestlaste jaoks on klikitavad nimed isegi töötuks jäänud Mads Östberg ja Craig Breen, rääkimata tippudest nagu Sebastien Ogier.

Võib-olla oleks huvi freestyle-suusatamise vastu suurem, kui ala kohta välismaalt rohkem infot leiaks. Murdmaa- ja laskesuusatamises aitab hädast välja Põhjamaade meedia, aga Sildaru konkurentidest kirjutatakse Norras ja Rootsis harva. Kesk-Euroopas ja USAs samuti. Arusaadav, sest pikkade traditsioonidega talialade ja pallimängude kõrval on suurtes spordiriikides keeruline pildile pääseda.

Mõnes mõttes teeb trikisuusatajatele karuteene ka intriigide ja skandaalide puudumine. Kui Justyna Kowalczyk teritas astmaravimeid tarvitavate Norra murdmaaässade kallal hambaid, pakkusid vaidlused isegi Eestis huvi mitmekümnele tuhandele lugejale.

Teisest küljest on värskendav, et mõnel alal võivad atleedid omavahel sõbrad olla ja vaimu närivat urgitsemist pole.

Võib-olla on freestyle-suusatamisel Eesti rahva südamesse pugemiseks vaja edukat olümpiat – X-mängud, MMid ja MK-etapid ei paku nii suurt pinget. Või olukorda, kus Kelly Sildaru oleks kullanõudlejate seas, aga mitte nii suur favoriit nagu praegu pargisõidus. Või ehk seda, et Kelly ja Henry Sildaru üksteise kõrval medaleid nopiksid.

Või äkki on asi ikkagi selles, et eestikeelseid tele- ja veebiülekandeid tehakse haruharva? Küllap saaksid keerulise nimega trikid ka ajapikku selgeks.