KATKEND RAAMATUST | Tagaotsitav Joel Lindpere käis USAs kohtus: see oli nagu filmis, esimene rida oli reserveeritud oranžides kostüümides mõrvaritele (3)

Nii imelik, kui see ka pole, kehtivad seal isegi linnaosades eri reeglid: liikluses, parkides jm. Näiteks New Jerseys tohib punase tulega teha parempööret, kui ühtki autot ei tule. See on hea reegel, sest miks oodata ja põhjustada ummikuid. Mõnes kohas on aga parempööret keelav märk, mis võib olla kusagil kõrgel ja autojuht ei pane seda tähele. Ameerikas pole nalja, kui rikud reegleid, sest iga väiksemgi asi viib kohtusse.

Olin parajasti ühes teises linnas ega märganud keelumärki. Sain kohtukutse. Asja tegi hulluks, et see juhtus kahe hooaja vahel, kui vahetasin korterit ja trahv ei jõudnud postiga minuni. Mu enda teadmata oli minust saanud tagaotsitav! Kui politsei mu auto poole aasta pärast kinni pidas, käis kõik nagu filmis: taskulambiga vaadati kogu auto väljastpoolt üle. Lasin akna alla ja nemad kontrollisid näpuliigutustega, mida pidin kordama, kas olen kaine. Siis selguski, et maksmata trahvi tõttu oli välja kirjutatud tagaotsimisorder.

Pidin maksma sada dollarit kautsjonit oma kodust kilomeetri kaugusel asuvasse politseijaoskonda. Seejärel tõmmati mind tagaotsitavate nimekirjast maha ja asusime olukorda lahendama vastavalt seadustele. Küsisin klubilt, mida teha. Polnudki teha muud kui kohtusse minna! Läksin trenni ajast õigel ajal kohale ja siis selgus, et vahepeal oli kohus mujale kolinud. Ilgelt palju jama!

Kuu aja pärast sain teise kohtuaja teises linnas. Läbi turvaväravate minnes pidin ära andma telefoni, võtmed jms. Läksin kohtusaali. See oli tõesti nagu filmis: esimene rida oli reserveeritud politseieskordiga saabunud oranžides kostüümides mõrvaritele. Ootasin oma pisikese rikkumisega tunde, kuna jõhkramad teod võeti enne ette. Väike pabin oli sees. Ainus, mida pidin kohtus tegema, oli öelda: „Jah, olen süüdi!“ Ütlesin oma lause ära ja mind saadeti tagaruumi prokuröriga kokkulepet tegema. Sain pisikese trahvi ja mingid karistuspunktid. Kui neid punkte koguneb teatud arv, võidakse USA juhiluba kehtetuks tunnistada. Mul on see siiani olemas.

Parkimistrahve sain mitu korda ka oma maja ees. Kuna siis veel internetis maksta ei saanud, pidin minema linnavalitsusse, kus olid pikad järjekorrad. Õnneks ei juhtunud ma seadusi rikkuma mõnes teises osariigis, sest siis pidanuksin neid sinna lahendama sõitma.

Ühel päeval selgus, et mul oli fänne ka politsei eliidi seas. Mind kutsus oma restorani Seani ja Fernando brasiillasest tuttav, kes koos pojaga oli minu suur fänn. Seal Brasiilia restoranis kinkisin tema pojale oma mängusärgi. Jutu käigus selgus, et ta on kõrge võmm ja kinkis mulle oma politseikaardi. Ütles, et see kehtib terve aasta, kui politsei kinni peab, võin seda näidata ja saan minema. See on tase! Selliseid kaarte antakse võmmide pereringis. Pole imestada, et linnas ja kaupluste parklas invaliidikohtadel seisavad autod, millel politseitähed akendel.

Sain seda kaarti korra kasutada, kui politsei mind kodu juures miskipärast peatas ja hakkas midagi seletama. Ütlesin, et mängin Red Bullsis, ja näitasin kaarti koos juhiloaga. Sooviti ilusat päeva ja head teed. Sellel kaardil oli võluvägi.

Kord peatas politsei mind meie treeningubaasi läheduses – mingi suur traktor oli sõitnud kümme kilomeetrit tunnis ja mina olin temast 30-ga mööda sõitnud. See ala oli väga pikk ja seal oli kiirusepiirang. Tahtis näha dokumente. Võttis ja läks autosse. Tal ei olnud kedagi teist, kellega tegelda, aga ometi passisime niimoodi tund aega. Tahtsin autost välja minna küsima, miks ma ootama pean. Nagu üritasin, anti märku, et ma seda ei teeks. Möödus veel pool tundi, mille jooksul politseinikud omavahel juttu vatrasid. Lõpuks anti dokumendid tagasi ja sooviti head päeva. Idiootsus. Peeglist nägin, et tüübid naeravad ja lobisevad mobiiliga.

Kord olime terve satsiga minemas mängule Torontos, kõigil Red Bullsi dress seljas, juhtivtöötajad kaasas. Mina, inglane Luke ja kanadalane Greg läksime läbi ühe ja sama värava. Piirivalveametnik saatis kõik kolm immigratsiooniosakonda. Klubi mänedžer püüdis seletada, et läheme mängule, dokumendid on korras, aga see ei aidanud. Passisime tunde ja meeskond lahkus meieta. Klubi saatis takso meid ootama. Siis võeti meid ükshaaval jutule ja kontrolliti andmeid. Kõik oli korras. Kuidas inimesi niimoodi kinni hoiti, oli lihtsalt jabur.

USA-s rakendavad politseinikud ja piiriametnikud volitusi vastavalt oma äranägemisele ja isiksuseomadustele. Nad on nii erinevad. Mõni tervitab ja küsib, kuhu lähed, teine saadab immigratsiooniosakonda. Raskeim hetk seoses piiriületusega oli siis, kui elasin Chicagos. Julia ja Juan tulid minu juurde. Pole vahet, kas tuleb naine väikse lapsega või kuulus sportlane, samavõrra halvasti võid ikka koheldud saada. Juan ja Julia olid ammu maandunud, kuid neid polnud kusagil. Telefonid olid välja lülitatud. Olin paanikas. Tuled perele vastu, lennuk on maandunud, aga inimesi pole.

Paari tunni pärast tuli Julialt kõne, mida tal oli lubatud teha. Ta nuttis, et hoitakse kinni ega tea, kas lastaksegi riiki. Mina oma tiheda graafiku juures jätsin trenni ära ja ootasin neli-viis tundi, et pere kätte saada. Neid hoiti ruumis, kus olid inimesed, kelle dokumendid polnud korras. Telefon võeti ära. Nad olid nii läbi, kui olla said, mina räsitud.

Tuletame seda sinna minnes alati meelde, kui õudne võib olla piiri ületamine. Julia sai suhelda ühe Blackhawksi jäähokimeeskonna superstaari naisega. See oli tegijamaid meeskondi, mis võitis minu sealoleku ajal Stanley karika. Selle mängija elukaaslane reisis äriklassis ja külastas meest igakuiselt. Kujutage ette – teda ei lastudki üle piiri! Selle tõttu oli ka Julia paanikas.

Üks on selge: USA-s korravalvurite ja piiriametnikega nalja ei ole. Nad kehtestavad end jõuliselt. Kui viierealisel teel kaks autot teevad avarii, pannakse kogu liiklus seisma. Selle tõttu oli iga kuu vähemalt üks päev, kus minu 30-minutiline autosõit kestis tunde või enam. Treeningu algus lükati edasi, sest ma polnud ainus, kes autos istus. Olen aru saanud, et kontroll on nii karmiks läinud pärast New Yorgi kaksiktornide ründamist.

Raamatu „Joel Lindpere: „Mina otsustan mänge!“ esitlused toimuvad: Tallinnas Viru Keskuses Rahva Raamatu kaupluses esmaspäeval kell 18.30. Tartus Tasku keskuses Rahva Raamatu kaupluses teisipäeval kell 18. Pärnus Port Arturi kaubanduskeskuses Rahva Raamatu kaupluses kolmapäeval kell 18.