FOTOD | „Mina otsutan mänge!“ Joel Lindpere esitles värsket elulooraamatut

„Joel tuli minu juurde ja küsis. „Sa vist tegid Mart Poomi raamatu? Kuule, see on nii paks ja igav, et seda ei viitsi keegi lugeda. Teeks nüüd ühe teistmoodi raamatu”,” lõõpis raamatu kaasautor Schwede esituse alguses enne Lindperele küsimuste esitamist. 

Joel, sa oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et sa pole suurem raamatulugeja pole. Mismoodi see raamatuidee siis sündis?

Idee tuli, kui teadsin teadlikult ette, et hakkan karjääri lõpetama. Paljudel lõppeb see võib-olla päeva pealt, kas vigastusega vmt. Aga mina planeerisin seda ette ja selles on mänginud suurt rolli arstid ja inimesed minu ümber, kes kõik ütlesid, et kui ma tahan nautida veel edaspidi sportlikku eluviisi, siis see on ainuõige otsus. Vanuse poolest võiksin ju praegu veel mängida, aga see oleks enda keha ja tervise pettmine.

Idee tekkis suhteliselt kiiret. Nii kui karjääri lõpetasin, siis ütlesin, et me peame alustama selle loo kirja panemist. Et kõik inimesed, kes minule on kaasa elanud ja karjääri jälginud, siis tahtsin, et selle raamatuga lükkate te minu kõrvale ning hakkate noortele kaasa elama."

Sa ütlesid, et hakasid oma raamatut planeerima, aga sa ei jäta väga planeerija muljet.

Ei, mu abikaasa ütleb ka, et mul on kaheksa asja korraga käsil. Ma olen tegelikult rahmeldis. Praegu tegelikult väga kadestan neid, kes saavad töö-hobi-karjäär-armastus ühes koos nautida - jalgpalli. See karjäär läks väga kiiresti ja praegu kadestan mängijaid väga palju.

Kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid?

Enne jalgpalli käisin korvpallis, see polnud see. Lisaks venitati mind ka tsirkuses. Kui kadunud vanaisa viis mind esimest korda Wismari staadionile, siis teadsin kohe, et see on koht, kus sain oma energia ära kulutada.

Ma olin trennis kohal nii palaviku kui ka kõhulahtisusega. Olen alati olnud platsil, ka seljavaludega. Viimased kolm aastat oma karjäärist mängisin ainult süstide abil. Seda teavad muidugi ainult arstid, kes mulle iga kord tagumikku süstida said.

Kas New York sind ka kuidagi muutis?

Oma karjääri kolm esimest välisaastat möödusid põhjapolaarjoonel Tromsos. Maja ümber jalutasid põhjapõdrad ja maja rõdult sain kala püüda. Olin mägedes eemaldatud ja vaatasin õhtuti virmalisi taevast.

New Yorki minnes olin aga tähelepanu keskpunktis. Kindlasti muutis, aga mul oli seda plahvatust ja särtsu vaja, sest sealt need staadioni avaväravad ja saavutused tulid.

Kas sul katus ka vahel sõitma läks?

Mul katus sõidab niikuinii. Seal elades vaatasin 43. korruselt alla ja mõtlesin: „Ma olengi katus.”

Ma olen ka mingeid asju pidanud kahetsema, aga see on osa minust. On seiklusi mängijatega, kohtunikega, olen näidanud ka keskmist näppu. Ja seda on ka heaks kiidetud. Aga see käib mängu juurde. Küll aga pole ma kellelegi kunagi halba tahtnud. Pigem on kõik toimunud mängu käigus, kui annad endast maksimumi ja suudad selle pealt ehk isegi paremini mängida. Ma olen kõik enda parimad mängud teinud suure rahvahulga ees.

Sul on aastate jooksul olnud palju ütlemisi kohtunike osas. Miks?

Kõik eksivad, aga kohtuniku omasid ei muudeta. Mina võiksin eksimuse tõttu järgmine mäng pingil olla või näiteks lepingust ilma jääda. Sellest on kahju. Aga varsti mängitakse palli puldiga ja kohtunikud lendavad droonidega ümber väljaku. See jalgpall, millega mina alustasin, selle võlu kaob ära. Kõik videovaatlused minu arvates rikuvad seda mängu, aga jalgpall on äri. Nüüd on see kahjuks mängu osa, aga mina pooldan head vanakooli jalgpalli, kus on kõik avatud ja lahtine ning kõik saavad eksida.

Oma klubikarjäärist...

Olen igast klubist olnud nõus päevapealt lahkuma, kui ma mänguaega ei saa. Vahet pole, mis see palk oli. See on see, mis on hoidnud mind põhimehena ja mul pole karjääri jooksul nii suuri klubisid, kui mõnel teisel mehel, aga olen alati kandnud keskväljamootori ja peamehe rolli ja see on minu jaoks kõige tähtsam.

Joel, kui vanalt hakkasid sa mänge otsustama?

Seitsmeselt.