Järgmiseks Messiks peetud Bojan: uude klubisse siirdudes nähti minus alati staari

Serbia juurtega hispaanlane liitus Barcelona meeskonnaga üheksa aastaselt ning oli erinevates vanuseklassides alati oma tiimi parim väravakütt. Kõikide noortemeeskondade peale on tal ette näidata enam kui 850 väravat, mistõttu jõudis ta 17aastaselt Barcelona esindusmeeskonna treeningutele. 

Ka seal murdis ta kiirelt läbi ning 20aastaselt oli ta Barcelona eest väljakul käinud juba 163 korral ja löönud 41 väravat.

Need kõik olid põhjused, miks fännid temas järgmist Messit nägid. Paraku nii aga asjad ei läinud. Nüüd, ligemale kümme aastat hiljem vaatab hetkel Stoke City'ga Inglismaa esiliigat mängiv Krkic tollasele ajale tagasi. 

Kui väga mõjutas igapäeva võrdlus Messiga tema tegelikku arengut? "Saan kontrollida ainult neid asju, mida saan," sõnas ta pikemas usutluses BBCle. "Oma esimesel hooajal lõin kohe kümme väravat, pärast mida hakkasid inimesed minust, kui uuest Messist rääkima."

"Ma ei saanud sinna midagi parata. Lõppude lõpuks tean ma oma oskusi ja tean, et ma pole Messi. Ma olen Bojan. Kui inimesed praegu ütlevad, et "ah, see kutt polnudki uus Messi", siis jah, ma polnud tõesti uus Messi." 

20aastaselt oli Krkicil seega ette näidata kolm Hispaania meistritiitlit, kaks Meistrite liiga karikat. Sellest hoolimata otsustas mees enne 21st eluaastat klubist lahkuda. Põhjuseks suured ootused (ja surve) ning Pep Guardiola käe all pingile vajumine. 

"Seal olles ja kasvades ei kujuta sa ennast teise klubi särgis ettegi, aga seda otsust tehes lähtusin mõistuse, mitte südame häälest," selgitab ta 2011. aastal Itaalia kõrgliigasse siirdumise otsust. Kuigi mänguaja mõttes oli see lahendus, ei päästnud see teda võrdlusest Messiga. 

"Kui ma sinna läksin, siis ma ei läinud sinna Bojanina. Minus nähti uut staari, uut Messit," sõnab ta. "Aga Messi lööb iga mäng kolm väravat. Kui sina virutad ühe, siis sa pole ju Messi. Seega isegi kui mängisid hästi, polnud see piisav. Pidid olema parim. Pidid olema Messi. See ei tulnud mulle kasuks."

Praegu mõistab ta, et talle lihtsalt ei sobinud Hispaania ja Itaalia vutikultuur. "Seal oled sa võidu puhul alati kangelane. Kaotuse puhul aga eikeegi. Itaalias ei saanud pärast võiduvärava löömist mingil juhul tänavale minna, sest inimesed olid nii entusiastlikud. Kui sa aga kaotasid, siis läksid nad teistmoodi hulluks."

"Mäletan, et kaotasime kord Romaga mängu, pärast mida tulid fännid meie treeningule. Meid ootas ees aasta mäng - derbi Lazioga ning nad ütlesid: "Te võisite täna kaotada, kuid järgmises mängus pole ühtegi vabandust kui te ei võida". Ja nad ei teinud seda kõige viisakamalt," jätkab ta. 

"Siin, Inglismaal, tunnen ma, et mind austatakse ka väljaspoole vutiareeni. Siin inimesed austavad sind. Olen mänginud Meistrite liiga poolfinaalis ja väga suurte meeskondade eest, kuid praegu mängin Inglismaa esiliigas. Emotsionaalselt on see keeruline, kuid tegelikkuses naudin seda väga," sõnas Krkic.