Chicago Bullsi argipäev: Piitsutav treener, igavesed juhid ja mässavad mängijad

Äsja lõppes Bullsi ajaloo üks masendavamaid nädalaid. Eelmisel esmaspäeval vallandati peatreener Fred Hoiberg, kelle käe all alustati hooaega 5 võidu ja 19 kaotusega. Kui Hoibergi kirjeldati kui malbet juhendajat, kes andis mängijatele palju vabadust, siis tema asendajaks määratud Jim Boylen on täielik vastand.

Boylen kamandas esimese asjana pallurid trenni ning pani nad kätekõverdusi ja joonejooksu tegema. Nagu Dan Põldroosi kehastatud ämm Wremjas, kes lootis lodevast Mart Laarist päris mehe teha.

Laar pakkis lõpuks kotid ja läks minema. Bullsi mängijate reaktsioon oli sarnane ja pärast laupäevast 77:133 kaotust Boston Celticsile (klubi ajaloo suurim!) kavatseti Boyleni järgmiseks päevaks plaanitud treeningut boikoteerida. Lõpuks nõustuti Robin Lopezi ja teist aastat NBAs mängiva soomlase Lauri Markkaneni eestvedamisel siiski saali minema, aga higi lahti ei saadud.

Palju mänge, vähe treenimist

Multimiljonärid pidasid esmalt omakeskis nõu, siis ühinesid vestlusringiga ka treenerid. Boyleni sõnul suudeti sassiläinud suhteid siluda, aga tulemustes see esialgu ei kajastunud – käesoleva hooaja üllatustiimile Sacramento Kingsile jäädi kodus alla 89:108.

Aga mis siis kaks ja pool tundi kestvatel treeningutel häda on? Kas noored staarid on ära hellitatud? Võib-olla, aga NBAs sellised meetodid enam ei tööta. Mängugraafik on nii tihe, et tavaliselt piirdutakse kohtumiste vahel kergemate harjutuskordadega, kus fookuses on viskamine. Suuremal osal võistkondadest tuleb ette ka nädalaid, kus mängitakse ainult kaks korda ja siis on võimalik teha Boyleni stiilis treeninguid. Aga kätekõverdused ja joonejooksud jäävad siiski hooajaeelse ettevalmistuse perioodi.

Mängijate kannatus katkes seetõttu, et Bulls mängis kaks päeva järjest ja Boylen ähvardas neid hommikuse „karmi treeninguga“. Sellist asja NBAs ei kohta ja pahased pallivõlurid pöördusid isegi NBA mängijate ühingu poole.

Kurikuulus duo

Üldiselt ongi NBAs ora-tagumikus-treenerite ajastu läbi. Pat Riley karmidest võtetest on legende rääkinud teiste seas ka Martin Müürsepp, aga Riley tõmbus juhendamisest tagasi juba aastal 2008. Boylen tõi oma ühe eeskujuna välja Gregg Popovichi, aga võrreldes San Antonio Spursi elava legendiga pole Boylen veel midagi saavutanud.

Otsus Boylenit usaldada viib meid Bullsi juhtkonnani. Omanik Jerry Reinsdorf on 15 aastat kõrgel ametipostil hoidnud endist Bullsi tagamängijat John Paxsonit, kes loobus 2009. aastal peamänedžeri kohast, aga Reinsdorf veenis teda klubi juurde jääma. Tänaseks on ta Bullsi korvpalliosakonna asepresident ning ühtlasi tiimi tegevjuht ja kõneisik. Peamänedžer Gar Forman on varjus.

Koos moodustavad nad Bullsi poolehoidjate seas kurikuulsaks saanud kahepealise lohe nimega GarPax, kelle positsioon ohus pole. Paxson ja Forman teadsid, millist stiili Boylen viljeleb, sest ta oli aastaid Bullsi abitreener. Vähe sellest, Paxson tunnistas avalikult, et Boylen võib teha, mida tahab, sest tal on absoluutne juhtkonna toetus.

Küll ei suutnud nad ette kujutada, kui valulikult NBAs aina rohkem võimu haaravad mängijad joonejooksudele reageerivad.

Vale oleks väita, et Bulls oleks peale Jordani ja Pippeni ajastut kõike valesti teinud. Jimmy Butleri napsamine draft’i 30. valikuna läheb positiivses mõttes ajalukku. Kümnendi alguses ja keskel Bullsi tuumikusse kuulunud Luol Deng ning Joakim Noah ei kukkunud samuti niisama sülle. Derrick Rose’i karjääri rikkusid vigastused. Õnnetu Butleri eest saadi Minnesota Timberwolvesilt vastutasuks Lauri Markkanen, Zach LaVine ja Kris Dunn – pole kõige hullem.

Kummalised ostud

Ent eriti viimastel aastatel on GarPax silma paistnud lühinägelikkusega. Äsja vallandatud peatreener Fred Hoibergiga toimunut jäädakse NBA ringkondades ilmselt aastateks meenutama.

Lühidalt: Hoiberg viljeleb kiiret korvpalli ja armastab kaugviskeid. 2016. aastal arvas Bulls, et hea mõte on tiimi tuua vananevad Dwyane Wade ja Rajon Rondo, kelle jaoks on kolmesed nõrgim element. Ja sel suvel palgati 20 miljoni dollari eest kaitseallergik Jabari Parker, kes mängib Markkaneni ehk tiimi suurima potentsiaaliga palluriga samal positsioonil. Nii oli Hoibergil raske oma plaane ellu viia.

Ja kui meenutada, et Bulls lasi 2015. aastal suure tüliga lahti vanakooli mõttelaadiga treeneri Tom Thibodeau, siis ollakse ringiga samas kohas tagasi. Kaotusi vaadates isegi hullemas kohas...

Vähemalt saab omanik Reinsdorf mõnuga raha lugeda. Chicago on lihtsalt nii suur linn ja Bulls nii võimas kaubamärk, et saal tuleb nii või naa täis. Milwaukee's või Charlotte'is tal nii lihtsalt ei läheks.