AASTA PARIM JALGPALLUR KATRIN LOO: täitus nii palju unistusi, et emotsioonid ei mahu hinge ära

Ballon d’Or’i skandaal ehk „Miks see peab nii olema? See ei kao kuhugi ära.“

„Esimene reaktsioon oli, et „päriselt?“ Sellise koha peal? Kuidas saab nii mööda panna?“ Nii kirjeldab Loo möödunud nädalal naistevutis möllanud seksismiskandaali.

Maailma parima jalgpalluri auhinda ehk Ballon d’Or’i tiitlit jagati detsembri alguses esimest korda ajaloos ka naismängijale. Võitis 23aastane norralanna Ada Hegerberg. Ilus ja ajalooline sündmus. Ometi pasundas (sotsiaal)meedia muust. Õhtut juhtinud Prantsusmaa DJ Martin Solveig palus ilmselt elu ühe tähtsaima autasu võitnud Hegerbergil twerkida. Lihtsustatult on tegemist seksuaalse alatooniga pepuvõdistamisega. Kohmetunud Hegerbergi vastus oli konkreetne: „Ei.“

„Tõenäoliselt reageeriksin täpselt samamoodi nagu Ada,“ sõnas Loo. „Kui oled võitnud esimest korda nii maineka auhinna ja siis keegi tuleb ja teeb nii-öelda jutumärkides süütu nalja. Mõtled, kas see kõik oli nali?“

Kas kohatu kommentaar võis töötada hoopis spordiala kasuks, võib-olla pööratakse edaspidi naiste jalgpalli muredele rohkem tähelepanu?

„Mingil määral olen nõus, et naiste jalgpall sai väga palju rohkem tähelepanu, aga see ei ole positiivne tähelepanu,“ mõtiskles Loo. „Negatiivset tähelepanu saab naiste sport üldse rohkem kui meeste sport. Läheb sinna kategooriasse. Mingil tasandil nõustun, aga ikka ja veel, miks see nii peab olema? See ei kao kuhugi ära. Ses mõttes on naljakas. Vaatame Prantsusmaa või Inglismaa koondist, müstiline kui head jalgpallurid seal on. Neid ei hinnata nii palju kui võiks. Nad on väga-väga heal tasemel. Jah, nad ei lähe Liverpooli mängima, aga olgem ausad, kui me paneks nad madalamasse meestesatsi... jah, jõu ja võimsusega jäävad alla, aga tehnika osas ei ole väga kindel.“

Vihaga pole mitte midagi teha

Eesti tänavuse aasta parim naisjalgpallur tunnistas, et ega ta tegelikult meeste- ja naistejalgpalli erineva ühiskonnarolli üle liiga palju pead ei vaeva.

„Ma ei ole sellele nii palju mõelnud,“ tõdes ründaja. „See ei ole minu jaoks oluline. Kuna tõesti armastan jalgpalli ja mulle meeldib sellega tegeleda ning selle sees olla, siis see väline faktor pole minu jaoks nii oluline, sest see ei mõjuta otseselt mind mitte kuidagi ja Eestis naiste jalgpall väga palju tähelepanu ei saa. Kui välismeediast asju loen, siis mõtlen küll, et okei...“

Aga kas ühel hetkel ei teki viha ja nördimust?

„Eks emotsioonid on mingil hetkel minu sees olemas olnud, aga mis ma selle vihaga lõpuks teen?“ küsis Loo. „Jah, see on kurnav emotsioon, aga lõppkokkuvõttes, kui tahan mängida, pean seda tegema. Mul on valida, kas olen solvunud, kõnnin pea maas ja mõtlen, et elu on jube ebaõiglane ning tekitan endale negatiivsust, või mõtlen, et antud hetkel on nii ja loodan, et viie aasta pärast on kellelgi teisel samas situatsioonis olukord väga palju parem.“

Samas tunnistab ta, et on olnud ka raskemaid aegu.

„Vastan ausalt, on olnud olukordi, kus on väga raske ja just seepärast, et olen amatöörsportlane, aga kui tahad olla hea jalgpallur, pean treenima ja tegema kõike nagu profisportlane,“ seletab ta naistevuti taaka. „Neid asju on aeg-ajalt päris raske toimima panna, aga see pole võimatu. Nii kaua, kuni ise tahad. Nii kaua, kuni jalgpall silmad särama paneb.“

Nii fenomenaalne aasta, et hommikul ärgates ei usu, mis korda sai saadetud

Esimest korda Eesti meistriks kroonitud Tallinna Flora naiskond purustas tänavu Pärnu JK hegemoonia. Suvepealinlased tulid tšempioniteks koguni kaheksa korda järjest. Ja ülivõimsalt. Ilmekaks näiteks eelmise aasta väravate suhe 168:6. Veelgi ajuvabam on fakt, et pärnulannad kaotasid selle kaheksa aasta jooksul meistriliigas vaid kaks kohtumist. Nüüd lükati nad troonilt.

„Tahan saada seda tiitlit, kaua võtame seda teist kohta, tahan saada tiitlit,“ jutustas Loo, mis teda tagant utsitas. „See oli täiesti... kulus ikka mitu päeva... hommikul ärkasid üles ja mõtlesid, et päriselt võitsime liiga. Pärast pühapäeva (toimus jalgpalligala, kus Loo valiti ka meistriliiga aasta parimaks – toim.) ärkasin üles ja kõndisin elutuppa ja mõtlesin, et need autasud on ikka veel siin ilusti laua peal. Tõesti fantastiline tunne. Võitsime liiga, superkarikas on Flora käes, karikas on Flora käes, individuaalselt oli fenomenaalne aasta. Täitus nii palju unistusi, et emotsioonid ei mahu hinge ära.“

USAs valmistatakse atleete

Loo on oma senise karjääri jooksul mänginud ka profina Soomes („palk ei ole palgapäevast palgapäevani, on võimalik päris korralikult säästa“) ning üliõpilasena USAs. Viimane oli väärt kogemus, kuid mitte päris tema jaoks.

„Ameeriklased ehitavad kõigepealt atleedi,“ seletas Daytonis õppinud Loo, kuidas tema ülikoolis lood olid. „Lähed kõigepealt jõusaali ja hiljem nad võtavad atleedi ja panevad spordialasse. Mina sain teada, et mulle ei sobi see, et laon kogu aeg raskusi juurde. Tundsin, et minult võtab see tugevusi ära. 90% mängijatest olid tippatleedid, mängutempo oli hästi-hästi kiire. Euroopa jalgpall meeldib mulle rohkem, sest on tehnilisem.“

Maooride tätoveeringud pakuvad huvi

Ilmselt pole palju Eesti sportlaseid, kellele pakuks huvi Uus-Meremaa põlisrahva maooride tätoveeringute kunst. Antropoloogia bakalaureusekraadiga Loo silma paneb teema särama.

„Kogu visuaalkunsti valdkond kõnetab mind väga, olen seda erinevatel tasemetel uurinud,“ räägib jalgpallur, kes praegu studeerib magistriõppes kommunikatsiooni.

Huvi erinevate kultuuride vastu tekkis tal pärast seda, kui ta paar kuud Aasias elas. Seal mõistis ta, kui erinevad kultuurid olla võivad.

„Õppisin, kui piiratud või mittepiiratud võib inimese mõttemaailm olla,“ seletas ta. „Õppisin enda kohta väga palju, sest olin täiesti uues keskkonnas ja mind pandi väga paljudesse ebamugavatesse olukordadesse. See on see, kus inimene kasvab. See oli elumuutev kogemus.“

***

Katrin Loo

27aastane ründaja

Karjäär:
2006-2011 Tallinna Flora
2011-2012 Dayton Flyers (USA)
2012-2013 Tallinna Flora
2013-2014 NiceFutis (Soome)
2015 Merilappi United (Soome)
2016-… Tallinna Flora

Eesti koondis 94/19
Eesti meister 2018
Eesti parim jalgpallur 2018