Miks Andrus Veerpalu nii hilja tippu jõudis? (7)

• Loe pikemat lugu Eesti sportlaste niinimetatud hilise arenemise teemal siit.

Suusatreener Mati Alaver nõustub nendega, kes leiavad, et suur osakaal sportlase võimete realiseerimises on treenerite kvaliteedil ja tugisüsteemil. Ilmestamiseks jutustab ta loo sellest, miks Andrus Veerpalu esimese MMi medali alles 28aastaselt võitis.

„Alles eile (möödunud esmaspäeval - M.T.) hooldemehed küsisid „Mati, millal sa hakkasid uskuda, et Andrus võiks mingi kõva tulemuse teha?“. Ma ei mäleta kuupäeva, aga oli november 1991. Olime väga vaestes oludes Põhja-Soomes Levil laagris. Olime tõeline arenguriik, tänu [tollase olümpiakomitee presidendi] Arnold Greeni sidemetele Soome olümpiakomiteega maksti meie laager kinni.

Treenisime seal kõvasti, [20aastane] Veerpalu paistis silma erakordse pühendumusega. Aga neid sportlasi olin enne ka näinud. Sama kuu lõpus toimus Põhja-Rootsis, ilmselt Luleas Rootsi karikaetapp. Stardis oli umbes 150 meest, eesotsas maailma absoluutse eliidi Torgny Mogreni, Jan Ottossoni ja teiste Rootsi ässadega.

Veerpalu sõitis Visu suuskadega, mida väga ei tohtinud karestada, sest samadega sõideti nii klassikat kui ka uisku. Üks paar suuski ainult oli. Määrdemeistriks oli tal Mati Alaver, kes tol korral arvas, et oskab suuski määrida. Täna saan aru, et ma ei oska üldse suuski määrida. Veerpalu sõitis välja 14. koha, kaotust maailma absoluutsele eliidile kogunes Visu suuskadega alla 1.30 (FISi kodulehel vastavat protokolli pole, seega ei saa väidet kontrollida - M.T.). Mul tulid külmavärinad peale, kui protokolli vaatasin.

Mõtlesin, kurat, kui see vend saaks normaalsetes oludes treenida... Ta oli juba siis valmis väga hästi sõitma. Albertville'i olümpial tuli ta 21aastasena Visu suuskadega maailmas 21. kohale (10 km klassikas - M.T.), ei saa kuidagi rääkida hilisest arengust.

Eliiti jõudis ta suhteliselt hilja, sest pidi ootama kuni suutsime Eestis üles ehitada normaalse tugisüsteemi. Esimese välismaa hooldemehe, kes teadis midagi suusamäärimisest, jõudsin sisse osta aastal 1998.“  

Sealt alates tulidki märkimisväärsed saavutused. MM-hõbe aastal 1999, kuld 2001, millele järgnes 2002. aastal Salt Lake City olümpia, kust Veerpalu naases kulla ja hõbedaga.

„Praegu kahjuks sellist noort meest pole, kes tuleks lööks jalaga ukse lahti ja paneks norralastele jõuliselt ja häbematult molli,“ lisab Alaver.