Miks domineerivad meedias peksupoisid – murdmaasuusatajad, korv- ja jalgpallurid? (3)

Õhtuleht võttis keerulise teema luubi alla, tekitades virtuaalse ümarlaua. Kutsusime niinimetatud jääkeldrisse sporditegelased, kellel on lemmikvaldkonnast silme ees laiem pilt.

Ägedas arutelus osalesid kümnevõistlejana maailma eliiti jõudnud ja võrkpallis Eesti meistriks kroonitud Toomas Berendsen, olümpiakomitee peasekretär Siim Sukles, tippvehklejate juhendaja Helen Nelis-Naukas, edukas ujumistreener Siiri Põlluveer, tõstmisäss Mart Seim, rahvusvahelise haardega mänedžer Aivar Karotamm ja tiitlivõistlustel esikümnesse pääsenud murdmaasuusataja Aivar Rehemaa.

Kes tänavu ära tallatakse?

Berendseni spordihuvi on eriti sügav. Võimaluse korral käib ta kaasmaalaste etteasteid vaatamas nii kodu- kui ka välismaal. Tänavu jälgis tallinlane sündmuste tulipunktis, kuidas mitmevõistleja Maicel Uibo Birminghamis sise-MMil pronksmedali võitis ja Götzises 8500 punkti piirist jagu sai.

Juunis nägi ta Tartus Magnus Kirdi ajaloolist odakaart, millega Tõrvast pärit sportlane ületas 15 aastat Andrus Värnikule kuulunud Eesti rekordi. Kaks päeva hiljem sõitis ta Soome ja vaimustus Kirdi uuest tippmargist. „Magnus oli sel aastal vägevas hoos, ta võitis tugevaid sakslasi,“ märgib Berendsen. „Tundub, et ajakirjanduselt ta suurt tähelepanu ei tahagi.“

Kiidusõnu jagub spordigurmaanil ka freestyle-suusataja Kelly Sildaru ja rallisõitja Ott Tänaku kohta. Ometi ootab ta aasta sportlaste väljakuulutamist kerge ärevusega. „Vaatame, kes tänavu parimate valimisel ära tallatakse,“ osutab ta varem kirgi kütnud ebaõiglastele lõpptulemustele.

Berendseni päev algab tihti just Õhtulehe spordikülgede lugemisega. Heas mõttes kriitilise inimesena toob ta välja meie väljaande plussid ja miinused – suure mahu ning kohati nördimust tekitavad eelistused.

74aastane mees haarab laualt selle päeva ajalehe ja vaatab ilmunud lugusid. „Klavan valiti teenitult Eesti parimaks,“ tsiteerib ta üht pealkirja ega ole hinnanguga päris nõus. „Kui palju ta suvel Eesti koondise eest mängis? Ainult paar korda!“

Vuti- ja kossumehed paigutab Berendsen samasse kasti. „Jalgpalli nämmutatakse liiga palju. Reporterid on mängudest vaimustuses, aga Eesti meistrivõistlustel on tribüünid pooltühjad,“ viskab ta kivi ka ETV kapsaaeda.

Berendsen jätkab hoogsalt: „See ajab hinge täis, kui ajalehes on kaks lehekülge jalgpalli. Korvpallist tehakse ka pikki analüüse, kuid edasi nad ei pääse. Nemadki on peksupoisid! Mis mõte sellisel kajastamisel on?“

ETV karuteene laskesuusatajatele

Karotamme arvates peaks võrk- ja korvpallist kogu aeg juttu olema. „Paar korda nädalas võiks ajalehtedes olla kindlad rubriigid,“ annab ta trükimeediale esimese soovituse.

Palju reisiv Karotamm loeb huviga teiste riikide perioodikat. Talle meeldivad nii Soome kui ka Rootsi lehed. „Eesti spordiajakirjandus peaks samamoodi tegutsema. Tuleks heas mõttes ajas tagasi minna – lehes võiks olla vähemalt poole külje suurune tulemustenurk. Praegu peab tulemuste teadasaamiseks internetti minema. Põnevad persoonilood soovitan sättida nädala lõppu.“

Põlluveer on Õhtulehte tellinud mitu aastat, ent jälgib teisigi meediakanaleid. „Mulle meeldivad pallimängualad, ometi tundub, et jalg- ja korvpalli kajastatakse liiga palju,“ ütleb ta otsekoheselt. „Korvpallis räägitakse liialt koduliigast. Isegi võrkpallist ei ole nii tihti juttu, kuigi neil on koondise tasemel head tulemused.“

Mõistagi on Põlluveer pettunud, et pool sajandit temale leiva lauale toonud spordiala on meedias vaeslapse rollis. „Ujumisest ei räägita ega kirjutata peaaegu üldse,“ laiutab kogenud treener nõutult käsi. „Vähe kajastatakse ka triatloni, ehkki ala on muutunud Eestis väga populaarseks ja Marko Albert oli tugev sportlane.“

Mitu Õhtulehega vestelnud sporditegelast tõdesid üksmeelselt, et liigne tähelepanu ei tule ka alati kasuks. Praegu kogevad seda oma nahal laskesuusatajad. „ERR kannab üle MK-etappe,“ nendib Põlluveer. „Minu arust on sellega üle pingutatud. Las nad jõuavad kõigepealt punktikohale.“

Epeevehklemise Euroopa meistri Katrina Lehise treeneri Nelis-Naukase arvamus kõlab nagu aamen kirikus: kõige rohkem peaks kajastama alasid, millel eestlased on tipus.

„Enne Eesti aasta sportlaste valimist pidanuks ETV näitama just nende alaliitude parimate valimist, kus on Eesti aasta sportlaste nominendid. Aga vehklemisliidu parimate valimist televisioon ei näidanud. Kohal polnud ühtegi ajakirjanikku ega professionaalset fotograafi – see on solvav,“ nuriseb Nelis-Naukas.

Rehemaa: kõige alus on tulemus

Rehemaa sõnul on spordis kõige alus tulemus. „Mida paremini sa esined, seda rohkem sinust kirjutatakse ja räägitakse,“ nendib ta. „Teine kriteerium on ala harrastajate hulk. Näiteks jalgpall saab palju tähelepanu, sest sellega tegeldakse aktiivselt.“

Sildarut nimetab Rehemaa väga tubliks sportlaseks, ent adub, et rahva suurim vaimustus on juba möödas. „Ükski tavainimene ei lähe pärast tööpäeva trikihüppeid tegema, suusatamas käiakse endiselt.“

Ühtlasi arvab Rehemaa, et tema lemmikala kajastamisega pole meedia vinti üle keeranud. „Suusatamisest veel kirjutatakse, aga olukord võib muutuda,“ arutleb ta. „Minule helistasid ajakirjanikud igal nädalal. Praegu on sportlastel vist rahulikum periood. Eks kõik käibki lainetena. Vahepeal – Allar Levandi ja Ago Markvardti tippaegadel – oli pildil kahevõistlus. Nende taandumise järel kadus ala aastateks meediast ära, nüüd on kahevõistlus jälle tagasi.“

Seim leiab, et meedia jõujooned on alade puhul üsna hästi paigas. „Väikeriigi kohta on meil palju tippsportlasi. Iga ala väärib kajastamist, selles mõttes on ajakirjandus teinud korralikku tööd. Samas pean normaalseks, et spordirahvas toetab üksteist.“

Üliraskekaalutõstja arvates väärib ka murdmaasuusatamine tähelepanu, ehkki sportlased jäävad MK-etappidel punktikohtadest valgusaastate kaugusele.

„See oleks imelik, kui pärast Veerpalu, Mae ja Šmigun-Vähi kordaminekuid alast sõnagi juttu poleks,“ mõtiskleb Seim. „See oli meie õnn, et nad jõudsid ühel ajal tippu. Raske on pidevalt norralaste, rootslaste ja soomlastega võrdselt võistelda. Neil tuleb lumi varem maha ja püsib kauem, ka sportlaste valik on suurem.“

Vastust ootab hoopis küsimus miks juhtus?

Suklese arvates tuleb spordimeediat jälgida hoopis teisest vaatenurgast kui varem. „Tavapärase küsimuse mis juhtus asemel ootaks vastuseid küsimusele miks juhtus.“ Selle on tinginud asjaolu, et meedia ülepakkumisega on meil kõigil võimalik näha ja kuulda oma lemmikspordiala või -sportlase sooritust online'is,“ selgitab ta.

Eestis kajastuva spordimeedia üheks suuremaks otsustajaks on Suklese sõnul tõusnud meediamajade kokkulepped ja ülekandeõiguste olemasolu. „Seega on juba siin tehtud valik „ülemise korruse“ rahaliste nõudmiste ja rahva soovide vahel. Samuti on tunda väikese riigi sündroomi: kajastatakse vaid mõnede sportlaste tegemisi ja seda mõnikord ebaproportsionaalselt palju.“

Samas tõdeb Sukles rõõmsalt: väikeriigil on ka positiivseid jooni. „Kui võrdleme näiteks Eesti ja Briti spordipressi, tuleb öelda, et meie ajakirjanikud on ikka väga soliidsed ja tagasihoidlikud. Kuna ringkond on väike ja kõik tunnevad kõiki, siis kerge spordile kaasaaitamise solidaarsus on olemas. Aga mitte alati! Iga alaliidu juht on pärast mõnd „analüüsivat“ artiklit mõelnud, et pealkiri ei vasta sisule ja sisu ei vasta tõele. Kuid analüütiline artikkel ja vastus küsimusele miks juhtus ongi raske ning palju oskusi vajav žanr.“

Suklese arvates on ajakirjandusel varasemast lihtsam tunnetada rahva ootusi ja huve. „Ei pea ootama lugejakirju, vaid kõik saab selgeks, kui vaadata, mitu korda on näiteks artiklit avatud ja loetud,“ osutab ta klikkide jälgimisele. „Siin eeldaks ka toimetuste juhatajate suurema pildi nägemise oskust ja mõnikord sealt nõiaringist välja murdmist. Eestis on väga lahedaid ja huvitavaid sportlasi, kelle tegemised pakuksid huvi natuke laiemalt. Õnneks annab meedia palju võimalusi ise oma spordiala suureks teha. Enam ei pea agressiivselt ootama ajakirjaniku kõnet, et lemmikalast rääkida.“

Mati Alaver tinistas ära kõik spordiajakirjanikud

Ajalehtede spordinurgad pole kummist ja telekanalite spordiuudised on vaid mõne minuti pikkused, sestap tuleb ajakirjanikel lugude valimisel teha raskeid otsuseid.

Paraku on see keeruline ülesanne, sest puudub kindel mõõdik, mis aitaks eri alade rahvusvahelisi võistlusi omavahel võrrelda. Kuulsal suusatreeneril Mati Alaveril õnnestus juba eelmisel kümnendil kogu meedia ära tinistada ja rääkida, et tema lemmikala MK-etapi üks punkt on kõva sõna.

Tegelikult oli see osav turundusnipp, mis toimib siiani. Loomulikult pole suusatamise MK-etapil 30 hulka jõudmine kehv tulemus, kuid lakkekargamiseks see põhjust ei anna. Vaimustuda saab juhul, kui sportlane astub poodiumile, siirast rõõmu pakuvad ka esikümnekohad.

Suusatamise MK-sarja võib võrrelda epeevehklejate MK-sarjaga, ehkki kaalukauss on tugevalt kaldu musketäride kasuks. Kui murdmaarajale läheb umbes 100 sportlast, siis vehklemises alustab eelringides vähemalt 200 sportlast. Kahekordne maailmameister Nikolai Novosjolov sai tänavu Berni MK-etapil 36. koha – tema tulemus jõudis lehte uudisnupuna. Samamoodi kajastatakse teises ja kolmandas kümnes lõpetanud vehklejaid.

Järgnevalt näide ujumisest, mis on olümpiamängudel tähtsuselt teine ala. Kui Kregor Zirk osales oktoobris Ungaris MK-etapil ja jõudis kolmel alal 20 parema sekka, ei kõssanud meedia sõnagi.

Kergejõustikus MK-etappe pole, erilist taset näitab Teemantliigas osalemine. Odaviskaja Magnus Kirt maitses seal võidurõõmu, aga ajalehtedes ilmusid tema täistabamusest põgusad ülevaated. Põnevust hoiti üleval veebiülekannetega.

Judo eliitseltskond tiirutab super GP-turniiridel, kus esikümnesse murdmine on kindlasti kordaminek. Ajalehtedes jõuavad niisugused saavutused parimal juhul uudisteveergu.

Sarnaseid näiteid võiks tuua väga palju. Loodetavasti saavad spordihuvilised aru, et neil tuleb leppida ajakirjanike tunnetuslike ja subjektiivsete valikutega.