RETROGALERII | Meenuta 50. sünnipäeva tähistava Michael Schumacheri karjääri säravaimaid hetki

Schumacher alustas, nagu noored võidusõitjad ikka, kardiroolist. Seejärel osales ta kodumaal Formula Königi ja vormel-3 sarjas, tulles mõlema tšempionaadi võitjaks.

Pärast edukat 1990. aastat, mille lõpetas Macau GP võitmine, liitus Schumacher Mercedese juuniorideprogrammiga. Kinnise kerega sportautode MM-sarjast jõudis ta vormel-1 karusselli 1991. aasta hooaja keskel. Belgia etapil toimunud debüüdi Jordani võistkonna ridades maksis kinni Mercedes.

Hoolimata katkestamisest nägi Benettoni boss Flavio Briatore Schumacheris piisavalt talenti, et ta ülejäänud hooajaks palgata. Järgnenud viiel etapil pääses sakslane kolm korda punktidele, parimaks jäi Monza etapi viies koht.

1992. aastal lõpetas 23aastane Schumacher Benettoni ridades kokkuvõttes juba kolmandana, elu esimese etapivõidu teenis ta Belgias.

1993. aastal piirdus ta neljanda kohaga ja ühe etapivõiduga, aga kahel järgmisel hooajal tulid Schumacheri karjääri kaks esimest MM-tiitlit.

Legendaarne Ferrari võistkond oli alates 1979. aastast olnud sõitjate tiitlita, aga Schumacheris nähti päästeinglit. Sakslasele pakuti 30 miljoni dollari suurust aastapalka ning suur üleminek saigi teoks.

Edu tuli aga oodata. 1996. aastal sai ta üldarvestuses kolmanda koha ja 1997. aasta lõpp osutus katastroofiliseks. Schumacher juhtis enne viimast etappi Jacques Villeneuve'i ees ühe punktiga ja oli ka otsustavas sõidus konkurendist ees.

Ent siis tabas Schumacheri Ferrarit tehniline probleem ja Villeneuve oli temast mööda pääsemas. Schumacher sõitis kanadalasele meelega otsa, aga pidi katkestama. Villeneuve jäi rajale, tuli meistriks ja ebasportlikult käitunud Schumacher diskvalifitseeriti.

Alates 1997. aastast sõitis F1-sarjas kaks Schumacherit, Michaeli vend Ralf liitus Jordaniga.

1998. aastal jäi Schumacher pingelises heitluses alla Mika Häkkinenile (McLaren-Mercedes), järgmise hooaja nurjas jalaluumurd. Ent 2000. aastal saabus lunastus - Schumacher krooniti kolmandat korda maailmameistriks.

2000. aastast algaski Schumacheri ajastu. Viis MM-tiitlit järjest, kusjuures 2001., 2002. ja 2004. aastal oli tema edu mäekõrgune. 2004. aastal võitis ta 18st etapist koguni 13. 2000. aasta tiitli võitis Schumacher aga tihedas heitluses Mika Häkkineniga, 2003. aastal edestas ta noort Kimi Räikköneni vaid kahe silmaga.

Mõneti ootamatult sai Schumacheri tiitlitejada 2005. aastal otsa. Oma osa mängis ka reeglitemuudatus - rehve ei tohtinud võistluse jooksul enam vahetada. See andis eelise Michelini rehve kasutavatele tiimidele, Ferrari jäi aga truuks Bridgestone'ile. 2005. aastal piirdus ta Fernando Alonso ja Räikköneni järel kolmanda kohaga, aasta hiljem jäi ta alla vaid Alonsole.

Pärast 2006. aasta Monza GP-d teatas Ferrari, et Schumacher lõpetab karjääri, aga jääb võistkonnaga seotuks ja abistab tiimibosse.

2010. aastal tegi Schumacher tagasituleku ja sõitis uues Mercedese tiimis kolm hooaega. Midagi hiilgavat ei suutnud ta enam teha ja kolme aasta jooksul astus ta poodiumile vaid ühe korra. Ent see oli siiski märgiline, sest 43 aasta ja 173 päeva vanusena sai temast viimasel 42 aasta vanim piloot, kes kolme sekka tulnud.

2012. aastal tundis Schumacher esimest korda, et tal pole enam võidusõitmise vastu kirge. Nii sündis otsus kiiver lõplikult varna visata kergelt. Tema arvele jäi 91 võitu, 155 poodiumit ja 77 kiireimat ringi. Nendes arvestustes on ta endiselt vormel-1 rekordiomanik.

Enne 29. detsembril 2013 juhtunud suusaõnnetust tegeles Schumacher peamiselt hobide ja elu nautmisega. Üks tema kirgedest oli jalgpall ja viimaste fotode seas, mis Schumacherist avalikult tehti, olid kaadrid samal aastal toimunud Michael Ballacki lahkumismängust.