Ainsa Eesti mehena kodupubliku ees võistelnud Kristjan Ilves tänas finišis pealtvaatajaid.Foto: Aldo Luud
Spordiblogi
6. jaanuar 2019, 19:00

Mart Treial | Üksiku Ilvese seiklused ehk Otepää MK-etapi nukker pool

Kihvt, et kahevõistluse maailmakarikasari viimaks Otepääle jõudis. Kahju ainult, et eestlased said kaasa elada vaid ühele mehele, Kristjan Ilvesele.

Tõsi, ideaalis pidanuks kodupubliku ees võimeid näitama ka Kristjani 18aastane vend Andreas Ilves, kuid kõhuviirus murdis ta maha. Juhtub, haigused käivad ikka vahel külas. Aga vendade Ilvestega oleks nimekiri niikuinii piirdunud ja see paneb ilmselt nii mõnegi spordisõbra küsima, miks?

Vastusel on mitu tahku. Esmane põhjendus on see, et kolm Eesti mõistes tippu – Kail Piho, Han Hendrik Piho ja Karl-August Tiirmaa – viisid pärast eelmist hooaega erinevatel põhjustel hüppesuusad kuuri ära.

Nüüd oli nimetatud kolmik Otepääl hoopis muudmoodi rakkes: Tiirmaa oli hüppemäe boss ja kutsus vennad Pihodki appi nõlva korrastama. Pärast reedest lumesadu jagus tööd öötundideni. Han Hendrik sai proovida veel üht põnevat ametit, ta abistas otseülekande režissööri ehk andis endise tippsportlase pilguga nõu, mida ja keda suusahüpete kajastamisel silmas pidada.

Paraku nende meestega meie rahvusvahelisel tasemel täiskasvanute kahevõistlus piirdubki. Tagalast on küll lisaks Andreas Ilvesele sirgumas neli-viis kutti, kuid meeste MK-sarja taset nad veel välja ei kannata. Tõtt-öelda polekski nad mingi valemiga saanud Otepääl startida, sest neil puudub vajalik eeldus ehk punkt kontinentaalkarikasarjast. Murdmaasuusatamisest tuttavat rahvuslikku gruppi kahevõistluses kahjuks või õnneks ei eksisteeri.

Samas ei saa öelda, et Eesti kahevõistlus oleks kuidagi kriisis. Täiskasvanute seas pole juba aastaid (kui üldse kunagi?) mingit meeletut sisekonkurentsi olnud. Ala kandepind (noortesarjas osaleb keskmiselt sadakond sportlast) lihtsalt ongi nii ahtake.

Eks see ole loogiline kah, sest suusahüpetega saab Eestis tegeleda vaid neljas kohas: Otepääl, Tallinnas, Võrus ja Elvas. Kuuldavasti kerkib lähiajal algajatele mõeldud pisike mägi ka Tartusse. Ega see ala massidesse vii, aga natuke ehk suurendab ikka tõenäosust, et mõni andekas poiss-tüdruk leiab tee hüppetorni.

Samas tuleb aru anda, et kahevõistlus ei saavuta oma spetsiifika tõttu iial jalgpalli populaarsust. Üks asi on tingimused, aga vähemalt sama tähtis nüanss on julgus. Kui palju leidub Eestimaal põnne, kes näevad televiisorist Kristjan Ilvest ja mõtlevad „oh, vinge, tahaks ka pea ees 90 km/h suuskadel tornist alla kihutada ja lendu tõusta”? Kahevõistluse avaala ehk suusahüpped on julgete meeste (ja nüüd ka naiste) pärusmaa.

Järgmisel aastal külastavad maailma parimad kahevõistlejad suure tõenäosusega taas Otepääd. 12 kuuga imet ei tee, aga loodetavasti näeme siis vähemalt kaht eestlast võistlustules. Ja tulevikus ehk jälle kolme-nelja oma kandi meest maailma tipuga konkureerimas.