Võrkpall

NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI?! Võrkpallikoondisel on aeg mehetegusid teha (1)

Karl Juhkami, 7. jaanuar 2019, 21:15
SIHT SILME EES! Kui lähedale jõuab Eesti koondis oma eesmärgile, selgub septembris. Foto: Stanislav Moškov
Eesti meeste võrkpallikoondis tõmbas pühapäeval joone alla järjekordsele EM-valiksarjale. Neljast mängust saadud nelja võiduga kindlustati järjekorras viies EM-pilet. Kuigi laskmata karu nahka pole viisakas jagada, kiikame juba ka sügisesse.

Mida meeskonnalt oodata? Koondise iga-aastased edulood on hamba vaikselt verele ajanud. Seda nii poolehoidjatel kui ka mängijatel endil.

Meie vollemeeste senine parim tulemus pärineb 2015. aastast, mil Gheorghe Cretu käe all tuldi 11ndaks. Veel neli aastat varem platseeruti Avo Keele juhendamisel 12. kohale. Ehk mõlemal puhul jõuti alagrupist edasi, kuid kaheksandikfinaalis tuli sein ette. Tänavu on edasipääs juba algkõrgus. Eriti arvestades, et vahepeal on süsteemid muutunud ning tavapärase 16 riigi asemel pääseb finaalturniirile 24. 

„Nüüd, 24 riigiga on EMile pääs Eesti jaoks rohkem kohustus kui mingisugune suurem töövõit,“ leiab aastatel 2004-2014 koondist juhendanud Keel. Selle väitega nõustub ka koondise libero Rait Rikberg: „EMile saamine pole pikas plaanis enam mingi näitaja. Mingil hetkel, aastaid tagasi, oli see tõesti kõva saavutus, kuid nüüd oleks vaja juba eespool olla.“

Ootuste kasv on igati loogiline, meie mehed on erinevates sarjades (Maailmaliigas ning Euroopa Kuldliigas - K.J.) võite on noppinud. Keel toob võrdluseks lihtsa paralleeli: „Kui kaugushüppaja maandub pidevalt 7.90 peale, siis ikka oodatakse, millal see maagiline kaheksa ära tuleb.“

Aeg on praegu

Igapäevaselt Soome kõrgliigas treenerina töötav Oliver Lüütsepp näeb, et kõik eeldused tulemuse jaoks on olemas: „On ju Cretugi rõhutanud, et neil algab üheskoos juba kuues suvi. Põhituumik on juba väga kaua koos olnud. Sama treenerigrupi käe all töötanud, kogemusi hankinud ning suvede kaupa kokkumängu lihvinud.“

Meie vollekoondise tuumik, eesotsas Renee Teppani, Robert Tähe ja Timo Tammemaaga on kõik veel kahekümnendates. Seetõttu võib tekkida illusioon nagu oleks neil aega kasvada, areneda, kogemusi hankida ning alles kahe või nelja aasta pärast õige tulemus teha. Selline mõtlemine on Keele sõnul aga ohtlik.

„Aeg läheb kole kiiresti,“ hoiatab ta. „Mäletan, kui Täht oli alles 19 ja nüüd, vups, juba saab 26. Oliver Vennol tiksub 29. Praegu ei pea Eesti koondis tõesti ründevõimsuse pärast muretsema, aga kui kellelgi hüppab passis juba 32 ette... füüsis võib väga kärmelt käest minna. Täpselt nii nagu loodus on eeldusi andnud. Aeg läheb kiiresti. Vups ning jälle on neli aastat läinud. Ja siis hakkad juba hirmuga numbreid vaatama.“

Meie koondislased on kindlalt Euroopa tippliigades jala ukse vahele saanud ning see fakt julgustab ka mängijaid suuremalt mõtlema. „Arvestades, kui kõrgel tasemel meie vedurid mängivad, siis meie meeskonna tase võiks olla Euroopas esikümnes,“ leiab Rikberg. „Lihtsalt alagrupist edasipääs meid enam ei rahulda.“

Kui kõrgele koondislased ise lati seavad: kui EMil veerandfinaali ei jõua, siis ongi põrumine? „Kindlasti,“ vastab Renee Teppan. „Okei, enne peab reaalselt loosi ära ootama, aga EM pole koht, kus lähed loosiõnne peale. Sinna minnakse vastaseid võitma.“

Veerandfinaali seab eesmärgiks ka kapten Kert Toobal: „Ega ise ka täpselt ei tea, kuidas see välja kukub, aga eesmärgid peavad olema. Ja need pole päris laest võetud. Põhiline on näidata head mängu, siis on ka soovil jumet.“

Keel lausub otsekoheselt, et suurt vahet pole, kas oled 9. või 13. „Ainult numbri ilu,“ tõdeb ta. „Tegelikult langevad kõik samas faasis välja ning juhuu efekti ei teki.“

Kui alagrupis kehtib üldjuhul loogika, et tugevam võtab viie mängu lõikes oma, siis play-off'is võib kõike juhtuda. Piisab sellest, et üks mängija kärssaks ning eeldataval nõrgemal tekibki võimalus. Samas autsaideri veduri läbipõlemisel kaob ka väikeriigi võimalus suuremale hambaid näidata. 

„Samm, mis nüüd vaja teha, on mõnes mõttes üliväike, aga samaaegselt ka ülisuur,“ lausub Toobal kujundlikult. „Veerandfinaali jõudmiseks on kindlasti vaja mõnda suuremat meeskonda võita. Vaja head päeva, häid kokkulangevusi ning kõiki mehi.“

Cretu käe all Eestil suuremate hammustamine siiamaani õnnestunud pole. Serbiat ning Venemaad oleme küll näksinud, kuid tükki välja ei naksanud.

Milliseks meie koondise teekond kujuneb selgub 16. jaanuaril, mil Brüsselis loositakse EM-alagrupid. Finaalturniir peetakse 13.-29 septembrini. 

Läti hümni kaasa laulnud Keel: võtsin seda iseenesest mõistetavana

Pühapäevasel Eesti ja Läti võrkpallimängul leidis lõunanaabreid juhendav Avo Keel ennast huvitavast situatsioonist. Tal tuli 2700pealise publiku ees kaasa laulda nii Eesti kui ka Läti hümni. 

Avo Keel.Foto: Stanislav Moshkov

Kas täismaja eestlaste ees lõunanaabrite hümni lauldes veidi kõhe ei hakanud? „Ei,“ oli Keele kärme vastus. „Kui keegi oleks lindistanud, siis Eesti hümn oleks ilmselt natukene julgem olnud, sest ega minu läti keele hääldus just liiga hea pole. Ei ole saanud väga palju harjutada. Suvel võib-olla natukene üle kahe kuu ning nüüd aastavahetuse ümber mõned päevad.“

Keel tunnistas, et Läti hümni õppis ta ära vabatahtlikult: „Võtsin seda iseenesest mõistatavana, et kui mingi riigi koondist juhendada, siis on ka viisakas, kui oskaksin hümni laulda. Kohustus see küll pole.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee