Esimest korda on koondises kaks Poomi. Poeg Markus: väljaspool väljakut käitume nagu üks perekond, aga platsil peavad asjad olema professionaalsed (4)

Flora keskpoolkaitsja tunnistab, et ootas pisut seda kutset, ent lõpuks tabas see ikkagi teda meeldiva üllatusena. Tõsi, koondisedress pole tema jaoks uus rõivastus, sest erinevaid noortekoondiseid on ta kokku esindanud 42 korda.

"Erilist vahet pole, aga A-koondises olemine on muidugi suur au, millega kaasneb oma pinge ja standard," lausus Markus Poom Tallinna lennujaamas enne reisi algust.

"Hea meel, et lõpuks ka siia jõudsin. Loodan, et see ei jää mul ainukeses korraks. Et suudan ka edaspidi pakkuda konkurentsi."

Jalgpallikoondises on kombeks, et nooremad mehed tassivad vett, varustust ja muud tarvilikku. Poom on Katari lennanud seltskonnast noorim, on ta kõrvalisteks kohustuseks valmis? "Kindlasti. Isagi rääkis üle, aga tal polnud seda vaja teha. See oli ka noortekoondistes nii, olin sellega arvestanud."

Ta lisas, et muus osas isa väga näpunäiteid ei andnud. "Ma pigem tahaks, et ta üldse ei annaks. See on minu jaoks uus kogemus, tahaks seda ise kogeda. Üksi. Muidugi on hea, et isa ka koondise juures on, aga näen seda nii, et tema on treener ja mina mängija, mitte isa-poeg. Väljaspool väljakut käitume muidugi nagu üks perekond, aga platsil peavad asjad olema professionaalsed."

Õnneks on Markus Poom harjunud isa kahe rolliga (vanem ja treener). "Nõmme Unitedi ajast mäletan hästi, kuidas tema oli treener ja mina mängija. Aga vaikselt olen selle ära unustanud, nüüd on hea meelde tuletada. Näis, mis saab."

Kas isa tahab olla hirmus objektiivne ja seetõttu oma lastega ehk eriti karm? "Kui noorem olin, siis pigem jah. Aga küllap see tuleb sellest, ta hoolib rohkem. Noorena õpetas mind natuke rohkem ja hoidis mul rohkem silma peal [kui teistel]. Täiskasvanute seas ma ei usu, et see vajalik on. Minu jaoks on peatreener Martin [Reim], isa on väravavahtide treener. Ma ei taha, et ta kohtleks mind teisiti kui teisi."