Rahapuuduses vaevelnud endised koondislased elavad võrkpallinaiskonnale kaasa, kadedusenoot hinges

Kui praegu saavad Eesti võrkpallisõbrad kaasa elada nii meeste- kui ka naistekoondise tegemistele, siis kümme aastat tagasi polnud selline mõte sugugi iseenesestmõistetav. Nimelt pandi eile EM-finaalturniirile jõudnud naistekoondisele alus alles 2008. aastal, kui pärast 16aastast vahet hakati taas valikmänge pidama.

Ei, see arv pole faktivääratus. Tõepoolest, pärast 1992. aastal toimunud kaht EM-valikmängu Valgevenega (mõlemad 0:3 kaotused) naasti suurde võrkpalli alles 2008. aastal. Miks nii? Põhjuseks ikka ja jälle Eesti spordi suurim valukoht – raha.

Aastatel 1993–1999 rahvusnaiskonda juhendanud Anu Karavajeva sõnul pandi neid vabariigi algusaastatel karmi fakti ette, et naistele ei jätku lihtsalt krabisevat. „Kõik oli kinni rahalistes küsimustes,“ meenutab ta. „Juhatus otsustas, keda välja saata. Mul oli küll kaasvõitlejaid naiste küsimuses, kuid enamik vaatas ikkagi meeste poole. Tegelikult on sellest kahju, sest naistel oli taset.“