Andrei Ojamets. Foto: Erki Pärnaku
Võrkpall
9. jaanuar 2019, 22:51

ÕL SOOMES | Andrei Ojamets EM-piletist: kõik, mis Eestis kunagi võidetud, pole selle kõrval midagi (1)

Eesti võrkpalli rahvusnaiskond tegi Soomes ajalugu. Meie vollenaised jõudsid esimestena olümpiakavva kuuluval pallimängualal EM-finaalturniirile. Otsustavas valikmängus alistati võõral väljakul soomlannad 3:1 (25:20, 15:25, 25:14, 25:17).

Naiskonna peatreener Andrei Ojamets polnud pärast mängu sõnadega kitsi öeldes kohe, et tegemist on tema 35aastase treenerikarjääri suurima saavutusega. "Kõik, mis Eestis kunagi võidetud, pole selle kõrval midagi," sõnas pärast mängu ka mõne võidupisata poetanud juhendaja.

"Kunagi sai meeste koondisega Spring Cupil Bulgaariat võita, kes oli toona maailma edetabeli viies, kuid see oli mingi suvaline turniir. Nüüd ikkagi reaalne mäng. Saan öelda Avo Keelele, et nüüd tegin ise ka seda sama, mitte sinu abitreenerina."

"Sellist momenti juhtub elus ikkagi harva. Kui keegi oleks mulle kevadel öelnud, et nii läheb, siis oleksin vastanud, et jooge ja suitsetage vähem. Muidugi me unistasime sellest, aga iseasi küsimus on, palju sellesse ka uskusime. Naiste ees ikkagi väga suur kummardus."

Naiskonna parimana täna 21 punkti toonud Krstiine Miilen tunnistas pärast kohtumist, et temal oli Soomes lihtsam mängida, kuna toetama tulnud rahvahulk polnud nii suur. Ka Ojamets leidis, et naiskond esineb miskipärast võõral väljakul paremini. 

"Olen seda tõesti täheldanud. Aga peame õppima ka oma publiku ees mängima, kuna see on teistmoodi positiivne. Aga vaadates, kuidas naised siin käitusid... iga kord trenni tulles ning sealt minnes võeti laul üles, kõhud kõigil kõveras. 

Oli selgelt näha, et saime Tartus teatud pingetest lahti. Olgem ausad, kui me sealt kaotanuks, oleks siia sõit olnud turismireis. Nüüd tulime siia ikkagi selgelt võitma. Tõsi, soomlased polnud ka oma parimas koosseisus, aga see, miks nad polnud, pole enam meie asi. Meie neid selleks ei palunud."

Veel avaldas Ojamets lootust, et võrkpalli rahvusnaiskonna edu julgustab ka teisi alaliite naistesse rohkem panustama. "Nüüd on noortetreeneritel ka reaalselt näha, kuhu nende õpilased võivad välja jõuda. See peaks olema väga suur motivaator nii lastele, noortele kui ka treeneritele. Spordis on juba nii, et kui tulemusi pole ning pidevalt saad peksa, siis ongi raske meeleolu üleval hoida. Aga kui teed sellise tulemuse, mida pole ka varem tehtud... kui see sind ei motiveeri, siis sa pole õige spordiinimene."

Tasub ka meeles pidada, et valiksarjas pidi naiskond läbi ajama ilma kahe olulise lülita. Vigastuste tõttu ei saanud koondist aidata ei Anu Ennok ega Eliise Hollas. 

Lisaks oli veel kolmaski mõtteline puuduja, igapäevaselt Itaalias klubivõrkpalli mängib Anna Kajalina, kes loobus Eesti esindamisest kaks aastat tagasi. Kas nüüd, kui Eesti jõudis EMile, võetakse 205sentimeetrise temporündajaga uuesti ühendust?

"Olen seda ka varem öelnud. Eesti on nii väike riik ning meil pole mängijaid jalaga segada, mistõttu peaksid kõik parimad koondises olema. Seega on see loomulikult mõttekoht.

Aga sisse sulanduda pole tal kindlasti lihtne, sest ta ei räägi eesti keelt ning ka inglise keelega on kehvasti. Peamiselt ainult itaalia ning vene keel. Koondises kõnelevad seda aga ainult mina, [Julija] Mõnnakmäe ning Polina [Brattuhina-Pitou]. 

Aga homme ma talle helistama ei hakka ning üldiselt pressima ka ei hakka. Küsin, kas tal on huvi. Ja kui on, siis on teine asi. Niisama survestama pole mõtet hakkama, see tahtmine peab ikkagi endal olema."