Karl Juhkami | Naiste spordist tuleb rääkida täpselt samamoodi nagu meeste omast!

Miks ajaloolise? Kunagi varem pole meie pallimängunaiskond mõnel olümpiaalal finaalturniirile jõudnud. Naiste saalihokikoondis on küll MMil mänginud, kuid maailma mastaabis on tegemist marginaalse alaga, mis nagu öeldud, ei kuulu olümpiamängude kavasse.

Võistkonna ajaloolise saavutuseni tüürinud peatreener Andrei Ojamets avaldas pärast EM-pileti lunastamist lootust, et ehk innustab see inimesi rohkem naiste sporti aega ning energiat pühendama.

Eriti suureks motivaatoriks peaks see olema noortetreeneritele, kes näevad nüüd täpselt, kuhu nende õpilased jõuda võivad. 

„Spordis juba on kord nii, et kui tulemusi pole ning pidevalt peksa saad, siis ongi raske meeleolu üleval hoida. Aga kui sa teed sellise tulemuse, mida varem veel ka tehtud pole... kui see sind ei motiveeri, siis pole sa õige spordiinimene,” leidis Ojamets.

Ka võrkpalliliidu president Hanno Pevkur sõnas, et meie ühiskonnas pigem tagaplaanil olev naiste sport vajab tähelepanu. Täpselt samasugust nagu meeste sport.

Hetkeolukord on kurb. Naiste sport on Eestis ja ka maailmas tervikuna vaeslapse rollis. Paljude arvates pole taset. Seetõttu pole omakorda huvilisi ega toetajaid. Kuna publikunappuse tõttu on naiste spordi kaudu keeruline suuremat kogukonda kõnetada, piirdub toetajate ring puhtalt nendega, kel mängus isiklik huvi. Enamasti siis laste või tuttavatega.

Ja taas jõuame lõputu nõiaringini – kui pole raha, pole tulemusi, aga tulemused tulevad alles siis, kui on raha. Iseloomustamiseks väikene näide, kui suurtest kääridest me räägime.

Kui Rootsi jalgpallimeeskond jõudis MMile andis maailma jalgpalliliit FIFA Rootsi alaliidule 8 miljonit eurot, millest lõikasid kasu ka koondislased. Rootsi naiste sarnase saavutuse korral ei jagatud aga pennigi.

Olukord on kurb, kuid õnneks leidub ka müstilisi erandeid. Näiteks Ungaris ringleb naiste käsipallis kohati suuremaid summasid kui sealses meestevutis. 

Eestis liiguvad asjad, vähemalt näiliselt, paremuse poole. Mullu pidi meil toimuma maailma ajaloo esimene täiskasvanute naiste kahevõistluse võistlus.  Lumepuudusel jäi kontinentaalkarikasarja etapp toona siiski ära. Tänavu sai see viga parandatud ning meestega paralleelselt lendasid Tehvandi hüppetornist alla ka naised.

Tõsi, neid polnud palju, kõigest 23, kuid märk sai maha pandud. Teiste seas näitasid oma oskusi ka meie tüdrukud Annemarii Bendi ning Triinu Hausenberg, kellest viimane käis rahanappuse tõttu (!) suusarajal laenatud suuskadega.

Neil päevil oli Tehvandi nõlvadel naistele omajagu kaasaelajaid, kuid leidus ka ninakrimpsutajaid. Üks nendest oli näiteks kahevõistluse olümpiapronks Allar Levandi.

„Naiste erinevad spordialad on üldse huvitav teema. Kätt ei saa ette panna, aga imelik oli vaadata. Võib-olla sellepärast, et olen juba vana inimene. Teatud asjad võiksid naiste spordis tegemata olla. Tõsi, osad hüppasid tehniliselt päris hästi, selles osas ei saa midagi halvasti öelda, aga... las teevad, kui tahavad. Väga tore, kui teevad.”

Tõsi, Levandil paluti avaldada arvamust naiste võistluse kohta ning ta oli endale omaselt aus, öeldes et see polnud tema meelest päris õige. Paraku eksisteerib sellist mõtteviisi tänapäeva ühiskonnas rohkem kui meile tunnistada meeldiks. 

See on kurb. Kuid õnneks ei devalveeri ükski kommentaar Eesti võrkpallinaiskonna saavutust.