NUNNAD HOOS! Vatikani kehakultuursed usutegelased üritavad ajalugu teha ning riigi olümpiale viia

Raamatukogus töötav 62aastane professor, apteekrid, preestrid, nunnad ja ihukaitsjad. Kui lugeda eelnevat rodu, siis ilmselt kõige viimasena torkaks pähe, et nende ühiseks nimetajaks võiks olla kergejõustik ning Vatikani aitamine olümpiamängudele. Aga võta näpust, kummalisel kombel see nii on.  

Pisike paavstiriik teatas mõned päevad tagasi oma ajaloo esimese kergejõustikuvõistkonna loomisest. Satsi kuulub 62 liiget vanuses 19-62 ning eesmärk on klaar: maailma suurim spordipidu.

„Unistame üsna tihti sellest, et saaks Vatikani lippu olümpiamängude avatseremoonial näha,“ sõnas tiimi boss, Vatikani kultuuriministeeriumi sporditegelane Melchor Sánchez de Toca Alameda.

Selleks, et preestrid ja nunnad end pooleteise aastaga Tokyo olümpiale liduks, oleks ilmselt tarvis jumalikku sekkumist. Seda vatikanlased ei loodagi. Nad soovivad sihini jõuda alles aastate pärast. Seniks soovitakse end proovile panna Euroopa väikeriikide mängudel (osalejad näiteks Andorra, Island, Malta, Monaco, Luksemburg jne) ning vahemeremängudel.

Oma unistuste püüdlemiseks liitus Vatikan Itaalia kergejõustikuliiduga ning järgmiseks soovitakse astuda rahvusvahelise kergejõustikuliidu IAAF perre. Kõige selle juures on vaid üks aga. Kui sportlaste põhieesmärgiks on tavaliselt võistelda ja võita, siis Vatikan soovib kehakultuuriga vaimsust levitada ning dialoogi tekitada.

„Soovime kultuuri ja jooksmist edendada ning rassismi ja vägivalla vastu võidelda,“ sõnas apteekrist jooksuhunt Michela Ciprietti. „Võistluste ajal oleme konkurendid, kuid pärast kallistame üksteist, usust või päritolust olenemata.“

Võistkonnas on oma koha leidnud ka kaks Aafrikast pärit migranti. Gambiast pärit 22aastane Jallow Buba müüdi Liibüasse orjaks, kuid lõpuks suutis ta Vahemere ületada ning Itaaliasse jõuda.

„Olen nooruspõlvest saati pidanud jooksma. Minu jaoks on väga oluline olla selle tiimi liige. See on palju asju muutnud,“ rääkis ta. „Minusuguste jaoks on see hea võimalus. Itaaliasse tulevad paljud immigrandid ja kui sa saabud kellegi teise riiki, on neile tähtis näidata, et sa tahad olla hea inimene.“

Äri ei huvita

Vatikan ja sport pole just sünonüümid. Imestamiseks põhjust ei ole, kääbusriigis elab kõigest 1000 inimest, paljud neist seotud usuliste ametipostidega.

Olümpiamängudel ei olegi Vatikan kunagi osalenud. Spordisatsidest on veidikenegi tuntud sealne kriketiesindus, kes möödunud suvel käis Inglismaal tuuril, ning jalgpallikoondis, keda on ühes kohtumises juhendanud ka legendaarne Itaalia treener Giovanni Trapattoni. Vatikani vutikoondis on mitmeid kordi pallinud Monaco ning San Marino B koondisega, samuti on mõõtu võetud Itaalia majanduspolitseinike ning Austria ajakirjanikega.

Muuhulgas ollakse üks vähestest iseseisvatest riikidest, kes pole rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA liige.

„Eelistame olla amatöörid,“ sõnas kohaliku jalgpalliliidu president Domenico Ruggerio 2014. aastal. „FIFAga liitumine oleks just kui äri. Sõprust ja armastust sümboliseerib õige sport, mitte tänapäeva jalgpalli äri. Oluline pole mitte ainult kohtumise võit, vaid ka käitumine.“ 

Viimase aja kõige sportlikum paavst on olnud meie seast 2005. aastal lahkunud poolakas Johannes Paulus II, kes oli agar suusataja ja uisutaja ning mängis nooruspõlves jalgpalli. Praegune paavst, mullu Eestit külastanud argentiinlane Franciscus on samuti suur vutihuviline. Ta on kahel korral kohtunud ka Lionel Messiga, kuid pole teda kunagi mängimas näinud, sest ei vaata 1990. aastast televiisorit.