Eesti jalgpallikoondise bussijuht Mati: oma koondist on parem sõidutada kui maailmastaare

Kui Eestisse saabuvatel jalgpalluritel või meie oma meestel-naistel on tarvis koondisega ringi sõita, on alati abiks Mati Koovit. Mõned kuud tagasi sõitis ta Tallinnas mitme tüdrukute U17 ja poiste U19 valikturniiri mängiva võistkonnaga, oktoobris oli ametis ka seoses Eesti–Ungari mänguga, kuigi mitte selles rollis, mida mees ise oleks tahtnud. „Oleksin tahtnud meie oma mehi sõidutada, aga pandi hoopis bossi Mercedesega presidenti vedama,“ meenutab Koovit, kes on saanud aastate jooksul sõidutada õige mitut huvitavat tegelast.

„Kui vaja, jooksed ka platsile!“

Bussijuhina töötamise ajast on Koovitil meenutada palju toredaid lugusid. Vutimeestega sõitmisest on tema jaoks üks eredamaid mälestusi 2008. aasta kurikuulus Balti turniir Lätis.

„Mängus Lätiga Riias istusin lätlaste poolel ja karjusin neid üle,“ räägib Koovit. „Mart Poom ütles pärast, et mind oli väga hästi sealt kosta!“

Turniiri teine mäng Jurmalas Leeduga kulges tuliselt, kui kohtumise järel läksid nii Eesti kui ka Leedu fännid kohalike turvatöötajatega kaklema. Koovit räägib, et madinat oli omajagu ja see meenutas neid konflikte, mida sageli peetakse suuremates jalgpalliriikides.

„Pärast mängu tegin oma bussis katuseluugi lahti ja sealt vaatasin,“ meenutab Koovit. „Kivid lendasid ja lasud kõlasid, kõik karjusid. Karm asi, raisk,“ nendib ta. Samalt Balti turniirilt on Koovitil aga meeles ka toredam vahejuhtum, kui teel Lätti tehti Eesti koondisega söögipaus enne Ikla piiripunkti. Koondise toonane arst Gunnar Männik ei tahtnud kuuldagi sellest, et meie mehi korduvalt sõidutanud bussijuht omapäi sööb. „Gunnar ütles, et sa tuled meiega koos, oled meeskonna liige. Küsisin seepeale, mis see tähendab: kas pean platsile ka jooksma? Gunnar vastas, et kui vaja, siis paned särgi selga ja jooksed ka platsile!“

Aastaid meie meeste A-koondisega sõitnud kogenud bussijuht on siiani justkui osa meeskonnast, sest on jõudnud nii mängijate kui ka taustajõududega hästi tuttavaks saada. Koovit räägib, kuidas vana kooli mehed Ragnar Klavan ja Konstantin Vassiljev alati teda kättpidi teretavad. Sama teevad ka koondise treenerid, kellega linna peal kokku saades juttu puhutakse. Kooviti sõnul teevad kõrvalseisjad sellises olukorras sageli suured silmad ja imestavad, kuidas Mati nii tähtsaid mehi tunneb, aga sellele on tal vastus olemas: „Ma ju sõidutan neid!“

Eesti koondisega suhtlemine ei ole aga loo peategelast ahneks ajanud. Koovit räägib, et nii Eestit kui ka välismaa võistkondi vedades on fännid sageli nurunud, et bussijuht aitaks neil staaridelt autogramme küsida. Koovit leiab aga, et see pole viisakas, ja nii pole ta aastate jooksul mitte ühtegi autogrammi küsinud. See aga ei tähenda, et tal kodus jalgpallimeeneid poleks. Koovit meenutab, kuidas just Klavan oli see mees, kes aastaid tagasi talle Balti turniiril oma mängusärgi kinkis. Nüüdseks on koondise bussijuhil aga lausa omanimeline koondisesärk.

„Eelmise aasta sügisel nad tegid selle ja andsid mulle, kuigi vale nimi sai selja peale,“ selgitab Koovit. „Minu hüüdnimi on seitse ja kui nad särki üle andsid, siis ütlesid ka, et särgile sai üks, aga oleks pidanud ju olema seitse,“ lisab Koovit naerdes.

Emotsiooni peab olema!

Kuigi Koovit on juba aastaid meie A-koondise meestega sõitnud, ei ole tal sellest isu täis saanud. Vastupidi: kui on valida välismaiste staaride ja eestlaste vahel, eelistab ta igal juhul oma mehi.

„Loomulikult on pärast äge öelda, et see või too staar oli minu bussis, aga oma meestega meeldib ikka rohkem sõita,“ jääb Koovit eestlastele truuks.

Välismaa koondistest meenutab ta, kuidas on palutud, et staadionile jõudes bussis tuled ära kustutaks, et fännid sisse ei saaks piiluda. Suuri staaritsemisi Koovit oma bussis näinud pole, vaid meenutab seevastu toreda momendiga hakkama saanud endist Inglismaa koondislast Gary Neville’i.

„Ega inglased eriti palju autogramme ei andnud, aga üks isa tõstis oma poja bussi esiklaasile,“ räägib Koovit. „Neville istus minu selja taga ja sellel väikesel poisil oli seljas tema särk – aga mitte Inglismaa koondise, vaid Manchester Unitedi oma. Neville tõi poisi bussi, andis autogramme ja tegi temaga pilti. Poiss vajutas õige nupu peale ManU särgiga!“

Jalgpallurite bussijuht on kunagi ka ise palliplatsil käinud, kuigi see polnud tema esimene armastus. Noorena spordiklassis käinud Koovit on hoopis suur suusataja.

„See on üks puhas, valge ala. Raske muidugi ka, aga kui lähed ikka talvel metsa, seal on ilus lumi, liugled omaette – fantastiline!“ kiidab Koovit, kes on nii Tartu maratone kui ka kuulsat Vasaloppeti maratoni sõitnud.

Spordipoisina sai noorena ka jalgpalli mängitud ja siis seisis Koovit väravapostide vahel. Nüüdki tunnistab ta, et vaatab suure huviga just väravavahtide tööd, sest südamelähedane on ikka see, mida ise proovitud. Koovit meenutab, kuidas omaaegne koondise füsioterapeut Marius Unt kutsus teda Lillekülas isegi Poomi treeningut vaatama. Eesti endisel esikindal silma peal hoidmine on Koovitile hiljem kasuks tulnud.

„Käisin Auguri poistega turniiril ja aitasin seal väravavahti soojaks visata. Ma ju olen piisavalt näinud, kuidas Mart soojendust teeb,“ naerab Koovit.

Spordifännina ei käi koondiste bussijuht aga loomulikult ainult soojendusi ja treeninguid vaatamas, vaid on ka mängupäevadel tribüünidel kohal. Ja seda mitte ainult jalgpalli puhul. Koovit käib vaatamas ka muid spordialasid, näiteks võrkpalli ja korvpalli. Ta meenutab, kuidas oli kord Eesti vollekoondisega Poolas, kus kohalikku koondist oli toetamas üle 5000 poolaka. Koovit ei lasknud end arvulisest vähemusest heidutada ja elas häälekalt kaasa.

„Järgmisel päeval olid Poola televisioonist ajakirjanikud kohal ja tahtsid minult intervjuud võtta, ju neile jäi silma, kuidas ma seal karjusin ja marutasin,“ naerab Koovit, kes toona siiski intervjuu andmisest loobus. Kaasaelamist peab aga spordihingega Koovit väga oluliseks, sest niisama tuimalt vaatamine ei ole õige asi: „Mis sa istud niisama! Emotsiooni peab olema!“

Esimese välisreisi talisman

Oma kõige esimest välisreisi mäletab Mati Koovit hästi. 1990. aastate alguses korraldati perekondadele reis Taani Legolandi ja reisiseltskonnas oli ka tuntud õlleraamatute kirjutaja Ülo Mallene. Ta tunnistas Koovitile, et tahaks minna Tuborgi õlletehasesse ekskursioonile. Sel ajal, kui pered lõbutsesid Legolandis, sõitsidki Mallene ja Koovit kahekesi Tuborgi tehasesse. Seal pandi eestlased ühte gruppi Rootsi pensionäridega, kellega koos uudistati tehast õige pikalt.

„Ülo hakkas juba küsima, et mis jama see on, et õlut üldse ei anta,“ meenutab Koovit. Kui aga ekskursioonigrupp ühel hetkel esimesest hoonest välja jõudis, sõnas giid, et alles nüüd minnakse põhimajja. Seal hakkasid teised rühma liikmed kohalikku toodangut maitsma, ent Koovit pidi esialgu leppima vaid limonaadidega.

„Aga ära minnes anti kott kätte ja öeldi, et bussijuht saab õhtuks ikka õlled kaasa!“ naerab Koovit. Esimesest välisreisist on Koovitil siiamaani alles mälestusese ehk Tuborgi õllekorki meenutav meene. Kuigi esialgu rippus see keti küljes, kulus aja möödudes kett ära ja Koovit pani meene lipsunõela külge.

„Nüüd on see juba 25 aastat mul talismaniks ja kannan seda iga päev,“ räägib Koovit.

Lugu ilmus Eesti jalgpalliliidu ajakirjas Jalka.