“Jüri oli motomees läbi ja lõhki”

Aprillikuu viimane laupäev. Endine tippvõidusõitja Jüri Randla juunior istub eelmisel päeval saadud

600 cm3 Honda sadulasse ja keerab Kuressaarest kohaliku lennujaama poole viivale teele. Kümmekond minutit hiljem leitakse tee äärest purunenud tsikkel ja elutult lebav motomees.

“Jüri oli võistlussõitudes väga tasakaalukas, pigem pidurdas varem, kui hakkas rumalalt riskima,” meenutas kaheksakümnendate aastate mototuus Jüri Raudsik. “Seda kummalisem, et ta seekord nii riskeerivalt sõitis. Leidmise hetkel oli tsiklil viies käik sees, seega pidi kiirus olema vähemalt 200 km/h.”

“Ilmselt oli tegemist sõiduveaga,” hindas teinegi Randla kaasaegne, Jüri Preobraženski. “Sõidumehed teavad täpselt, millise kiirusega võib kurvi läbida. Jüri polnud ammu sõitnud, ilmselt sattus ta hästi tuksuva ratta seljas hasarti.”

Jüri Randla seeniori teada plaanis poeg tänavu ringrajale naasta. “Ta kavatses luua oma meeskonna, kuhu soovis kutsuda ka Jaanus Kaska ja Mait Segeri,” rääkis Randla seenior väriseval häälel. “Ühe ratta eest oli esimene sissemakse juba tehtud, saatuslikuks saanud tsikli tahtis ta Kaska kasutusse anda.”

“Jüriga oli meil tõesti võimalikust sõitmisest juttu,” kinnitas Kaska. “Midagi kindlat veel ei olnud, ent mõtted liikusid. Endistel võidusõitjatel on võistluskihk veres.”

Võistluskaaslased ja treenerist isa kinnitasid nagu ühest suust: “Jüri oli töömees!” “Võidusõitjageenid pärinesid isalt,” sõnas Preobraženski. “Isa õpetas ja toetas teda kuidas oskas,” lisas Raudsik.

“Jüri motospordikarjäär tekitas kodus tõsiseid probleeme,” tunnistas Randla seenior. “Ema oli ohtliku spordiala harrastamise vastu ning soovis teda ujujana näha. Olin ka ise vastu, ent lõpuks pääses ta ikkagi rajale.”

Treenerina ja tsikliehitajana kuulsust kogunud isa kasutas hiljem poega Vihuri mootorite testsõitjana.

“Alguses tekitas see temas vastumeelsust, ent hiljem loodi sotsialismimaades valmistatud mootoritele uus masinaklass ning Jüril õnnestus seal karikavõitjaks tulla,” meenutas Randla seenior. “Kaheksakümnendate lõpus soetas ta superbike’i ning üritas murda maailma paremikku. Paraku jäid rahalised võimalused kasinaks. 1990. aastal käis ta koos Raudsikuga kuulsal Mani saare võidusõidul ning seejärel lõpetas võistlemise ja pühendus ärile.”

Randla seeniori sõnul elas poeg varajast karjäärilõppu raskelt üle: “Ta lootis minu abile ja ihkas rajale tagasi pöörduda. Paraku ei toonud äri koheselt nii palju kasumit, et uut tsiklit muretseda.”

Aastal 1987 elas Jüri üle raske kukkumise, ent suutis siiski N.Liidu meistritiitlini jõuda.

“Kaunase võidusõidul suruti ta rajalt välja vastu valesti pargitud buldooserit,” meenutab Jüri Randla seenior. “Tsikkel purunes tükkideks, Jüri jalad said tugevalt kannatada. Vaatamata valule ronis ta päev hiljem sadulasse ning lõpetas viiendana, järgmisel etapil Tallinnas aga kindlustas meistritiitli. See oli üks karjääri raskemaid hetki, ent ta ei löönud vedelaks.

“Sellise kukkumise järel võib uut sünnipäeva pidada,” mõtiskleb Jüri Raudsik. “Tema sõidustiil oli alalhoidlik, kukkumisi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.”

1985 - 1. koht 250 cm3 B

1986 - 3. koht 250 cm3 B

1987 - 4. koht 250 cm3 A

1988 - 3. koht 250 cm3 S

1986 - 1. koht 250 cm3 B, 3. koht 250 cm3 A

1987 - 1. koht 250 cm3 S

1988 - 3. koht 250 cm3 S

1981 - 3. koht 125 cm3

1986 - 1. koht 250 cm3 B, 2. koht 250 cm3 A

1989 - 2. koht 250 cm3 A

1981 - 1. koht 125 cm3