PALJUNÄINUD MEES: Sporditohter Gunnar Männik ravis Eesti jalgpallureid aastatel 1995-2014.Foto: Tiina Kõrtsini
Siim Kera, Karl Juhkami 17. jaanuar 2019 20:00
Millist Eesti jalgpallurit kutsub endine koondise tohter Gunnar Männik fantastiliseks? Aga millist treenerit? Milliseks hindab ta Eesti noortetreenerite kompetentsi? Veebruari esimesel päeval oma 60. sünnipäeva tähistav hinnatud spordidoktor jagas oma mõtteid jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“. 

Ülikõrge palavikuga ümbermaailmareis

19 aastat jalgpallikoondise arstina tähendab lugematuid lennukilomeetreid. Männikul on eredalt meeles reis, mida tolle aja vutimehedki on mitmel korral meedias meenutanud. 2003. aasta veebruaris lennati Tallinnast Ecuadori, kus mängiti kaks korda kohaliku koondisega, seejärel võeti suund läbi Euroopa Hiina Wuhanisse, kus toimus taas matš. Kolm mängu. Kuus päeva. Maailma eri otstes.

„Mitmed poisid haigestusid kõrgesse palavikku ja treener (Arno Pijpers – toim.) ikkagi tahtis, et nad ei läheks koju, vaid tuleks edasi Hiina. Lennukis olid poisid 39 ja 40 kraadises palavikus. Pidi olema väga tark, et osata nendega käituda ja treeneriga sidet pidada, kuidas nende mängijatega edasi olla,“ lausus Männik.

Just juhendajatega suhtlemist ja üksteise usaldamist peab ta oma töös eriti oluliseks. Eriti heaks nimetab Männik klappi islandlase Teitur Thordarsoniga, kes juhendas Eestit aastatel 1996-1999.

Laps peab jääma lapseks

„On palju treenereid, kes tahavad noorte tulemuste najal särada ning forsseerivad neid üle, teadmata või mõistmata, mis neist hiljem saab. Neid näiteid on Eesti spordis väga palju.“

Niimoodi hindab Männik Eesti noortespordi seisu. Spordiarsti vaatevinklist võiks lastespordi olukord olla oluliselt parem. Palju on ülekoormusvigastusi, mis viitab treenerite kvalifikatsiooni nõrkusele ja sellele, et treener ei mõista lapse olukorda. Jahitakse lühiajalist kiiret edu ning vale treeningmetoodika tõttu lõpetavad paljud pärast gümnaasiumi lõpetamist sportimise, sest on selleks ajaks läbipõlenud.

„Fakt, et laps peab jääma lapseks ka siis, kui ta tegeleb aktiivselt spordiga,“ rääkis pika kogemusega doktor.

Eesti jalgpalli edu sõltub tema sõnul sellest, kuidas treenerid oskavad personaalselt iga mängijaga metoodiliselt õiget tööd teha.

„See on sportlik valik juba väikesest peale,“ kirjeldas ta. „Treeneri vaist. Kuidas ta oskab leida pärli, et midagi on ses poisis teistmoodi. Väga hea vaist on Tarmo Rüütlil. Fantastiline treener, kes oma vaistuga saavutas edu.“

Raio Piirojasid sünnib harva

Kes on füüsiliselt kõige võimsam jalgpallur, kelle eest Männik hoolitsenud? Ta jääb vastuse võlgu, kuid Raio Piirojat kutsub ta eriliseks kujuks.

„Tehniline pool oli küllaltki tagasihoidlik, aga tal oli meeletu mootor ja tahtejõud,“ meenutas ta. „Igas võistkonnas oleks vaja a’la Raio Piirojat. Aga sellist tüüpi inimesi ei sünni väga tihti. Ta on ikka fantastiline vend. Igas võistkonnas peab olema selline agitaator. Minu ajal oli Piiroja ehe näide, aga olid ka Mart Poom, Martin Reim ja Sergei Pareiko.“

Mart Poom (vasakul) ja Gunnar Männik 2007. aastal.  Foto: Arno Saar

Dopinguküsimus mõttetu, äkksurm võimalik

Individuaalalasid rapivad dopinguskandaalid üsna tihti. Jalgpallis keelatud ained mürglit ei korralda. Aeg-ajalt jäävad vutimehed vahele narkootikumide, näiteks kokaiini kasutamisega, kuid see on ka kõik.

„Sportmängudes on dopinguküsimus täielikult mõttetu,“ põrutas Männik. „Võistkonnaala. Ma ei näe mingisugust mõtet. Olen kuulnud, et maailmas võetakse mingisuguseid erguteid. Minule kui arstile on väga kurioosne, et kui treener tahab kasutada mängijat, kel on mingil põhjusel välja ravimata vigastus, siis Euroopas on võistkondasid, kus pannakse aknalauale põletikuvastased ravimid, näiteks diklofenak, ja öeldakse: „Kui tahad, võta valuvaigisti sisse ja mine mängi, sinu kohustus on mäng ära mängida“. Vot see on kuritegu. Sellistel puhkudel on üks variant äkksurm.“