Lugedes neid kommentaare mõtlen alati ,kes on need inimesed ja kuidas nad saavad bnii kirjutada ,kuhu jääb austus meie kuulsuste vastu,kus on teie teened ja saavutused.
Millega see Nool siis ennast tõestas? See teine kuld oli juba patuga pooleks. Aus mees oleks tunnistanud, et kand oli üle, mitte ajanud taga seda 0,01 mm õhuvahet pakuga.
Täiesti nõus! Mina olen põlvkond vanem Erkist. Kaklemine poksimine maadlemine oli iga päevane nähtus. Lahku läksime jällegi sõpradena ja kokku saime sõpradena. Nii vormis elu meist võitlejad aga mitte pehmod. Koolikiusamine oli tundmatu. Kiusamist võisid tunda ainult vargad? Ka neid oli.
Noolel on õigus öelda, kuna tema on ennast toestanud. Tema on veel väheseid säravaid isiksusi meie kopitunud ühiskonnas. Seni kui Eestis kasvatatakse pehmosid ja kangelasteks peetakse voistlustel viimaseid ei tule enam ühtegi olümpiavõitjat.
KOMMENTAARID (22)