Janar Talts viimase koondise mängu eel: üritan ennast vormi ajada

Kuidas jääb Talts ligi 15 aasta pikkust teekonda mäletama?

Debüütmängust:

Kahjuks esimest mängu ei eriti mäleta. Tean, et see oli Bosniaga (2004. aastal) ja viskasin võib-olla kaks või neli punkti. Eredamalt kahjuks ei mäleta. 

Meeldejäävamatest hetkedest:

Kokkuvõttes EM-finaaliturniir. Aga kõige eredam mäng oli Bulgaaria üle võit, et üldse EMile saada. 

Serbia üle (2012. aastal - toim.) oli ka mõnus ja tore võit. Aga see oli alagrupimäng. Tähtsuse poolest oli Bulgaaria mäng üle, läbi ussi saime üldse ree peale tagasi. 

Sõprusest ja ühistest mängudest Kristjan Kanguri ja Gregor Arbetiga:

Me oleme enam-vähem sama aastakäigu mehed. Kangur on natuke vanem, aga oleme juba noorteklassidest koos mänginud. 15-16aastasest saati teame üksteist. 

Oleme üle 150 korra siin koos olnud. Grexil ja Kanguril on neid eredaid mänge kindlasti rohkem. Üksikuid välja noppida on raske. 

Klubikarjääri jätkumisest:

Mingil hetkel peab niikuinii lõpetama. Kas kindlasti sel aastal, ei julge öelda. Aga protsendid hakkavad langema küll juba sinna, et lõpp on lähedal. 

Seda taset, mis ma praegu mängin, pean veel vastu. See on mulle täpselt paras. Sellepärast tulebki viimane koondisemäng Serbiaga raske. Selle nimel tuleb ikka vaeva ka näha. Üritan ennast vormi ajada. Niisama pole mõtet seal istuda. 

Heino Endeni "beibedest"*:

Eks ikka tuletatakse seda meelde. Aga see oli ühe treeneri tollane arvamus. Arvan, et saime sellest pigem jõudu juurde. Hakkasime rohkem iseenda kallal pingutama. Pikas perspektiivis oli sellest võib-olla kasu. 

*2004. aasta sügisel ütles koondise peatreener Heino Enden pärast kaotust Bosnia ja Hertsegoviinale: "Eesti koondis jõuab finaalturniirile siis, kui väljakule lähevad mehed, mitte beibed."