ISA JA POEG: Veiko ja Mikk Jurkatammel pole viimase kahe ja poole aasta jooksul olnud just palju ühiseid hetki, seda toredamad on aga taaskohtumised.Foto: ERAKOGU
Korvpall
31. jaanuar 2019, 22:00

Kossupoiste isa Veiko Jurkatamm: kui laps tahab välisklubisse minna, siis mingu! (2)

Jaanuari alguses Tallinnas Balti mere maade noorte korvpalliturniiri raames toimus ka seminar, kus oli põnevaid esinejaid NBA skaudini välja. Tähelepanu äratas ka Veiko Jurkatamm ettekandega, mis rääkis noore mängija välismaale siirdumisest lapsevanema vaatevinklist.

Vanem korvpallihuviline mäletab Jurkatamme 1980ndate aastate teisest poolest Tallinna Kalevist. Ta on suunanud oma kolm last spordi juurde: tütar Kristellast (22) on saanud Eesti paremaid kergejõustiklasi ning pojad Taavi (21) ja Mikk (18) on mänginud korvpalli noortekoondistes. Papa Jurkatamme ettekanne keskendus just Miku omaaegsele minekule Itaaliasse, nimekasse Bologna Virtuse klubisse.

„Lapsevanemana esitasin seminaril pere, mitte ainult enda seisukohti. Ma ei tahtnud rääkida ainult korvpallist, vaid sellest, mida perekond tunneb, millised probleemid ootavad vanemaid, millised poissi,“ selgitas Jurkatamm Õhtulehe raadiosaates „Viies veerandaeg“.

„Taavi minek USA ülikooli oli loomulik – kui lõpetad keskkooli, on maailm valla ja Ameerika on üks variantidest. Mikk aga läks Eestist ära 15aastaselt. Paljud lapsevanemad ei kujuta ette, mis neid sel juhul ees ootab.“

Taavi Jurkatamm mängib teist aastat San Francisco ülikooli ridades. Foto: Erakogu

Lapsevanem lõpetab ise uuesti keskkooli

Veiko Jurkatamme sõnul sündis korvpalli seisukohalt minekuotsus väga kiiresti. „Kui see otsus sai ära tehtud, siis alles läks igasuguste asjadega jamaks,“ lausus ta muheldes. „Kool, kõik olmed, muu. Esimene poolaasta oli vaimselt tohutult raske. Sest 15aastane poiss lihtsalt peab Itaalias reaalselt seal koolis istuma, iga päev kella 8st 1ni, oskamata itaalia keelt. Tagantjärele vaadates oli see täielik ajaraiskamine.

Ja teine väga suur asi – sa tunned, kuidas su laps on terve esimese poolaasta pinges. Ei aita WhatsApp (suhtlemisrakendus – toim) siin midagi, tuleb sul ise kohale minna ja nii palju, kui finantse on, tasub tema juures olla.“

Mikk jätkab õppimist e-koolis, ent isa Veiko märkis ka seminaril: nii noore lapse välismaale saatvad vanemad teevad e-kooli koos lapsega läbi. „Sa lõpetad keskkooli ise, teist korda elus,“ ohkab ta. „Poiss on 15- või 16aastane, läheb Itaaliasse või Hispaaniasse, aga kes see seal ikka siis nii hirmsasti õpib? Et võtab „Hamleti“ või Pythagorase kätte? Võib-olla mõni üksik. Sa pead teda kogu aeg nuiama: teeme seda, seda ja seda. Õppimisepool oli esimesel aastal väga raske.

Kui isa jälgis, et poiss sai palliga mängida, viskas mõne punkti ja äkki võitis ühe medaligi, siis ema küsib su käest igal nädalal, kuidas füüsika ja matemaatikaga läheb? Teine aasta on juba hoopis teine asi ning kolmas aasta juba lust ja lillepidu.“

Miks tuleb nii varakult välismaale minna?

Isa hinnangul oli temal abikaasaga esimesel aastal kordades raskem kui Mikul. „Sest mida teab 15aastane poiss reaalselt üldse elust? Tema visati sinna tanki. Sa teed kaks korda päevas trenni ja kui sa korvpalli armastad, kaovad vähemalt pooleks päevaks kõik muud mõtted ära. Kui Mikk sai aasta jooksul neljal-viiel korral koju, oli ilmselgelt näha, et ta nautis siin igat sekundit.“

Miks tuleb üldse nii vara välismaale minna? Kogu konks on selles, et kui siirdud näiteks saapamaale enne 16. eluaastat, saad sealse nii-öelda korvpallikodakondsuse (tõsi, eeldus on vähemalt neli aastat seal viibimine) ehk võimaluse mängida Itaalia liigades itaallasena.

Jurkatamm lausus rahulikult, et majanduslikus mõttes laste mineku pärast muretsema ei pea. „Saad hooaja jooksul klubi kulul viis-kuus korda kodus käia, toit ja elamine on tasuta, saad elementaarset taskuraha. Juurde pead panema ainult selle, kui ise kohapeal käid.“

Ja seda on Miku vanemad püüdnud teha nii palju, kui võimalik. „See on hästi naljakas: kui läheme sinna ja näeme Mikku, on esimesed viis minutit kõik jube õnnelikud. Ja kui oleme seal juba kolm tundi olnud, polegi Mikul meiega enam millestki rääkida. Aga eks ta taha sellist füüsilist lähedust.“

Lepingu osas on väga tähtis asjaolu, et noortele pakutakse üks aasta sisseelamiseks. Pärast seda võib noor ise ära minna ja ka klubi võib lepingu lõpetada. Lepingu järgmine etapp on Mikul juba kolm aastat (see lõpeb 2020 suvel, tänavuseks hooajaks anti ta rendile esiliigas mängivasse Ravenna meeskonda) ja pärast seda on lepingu lõpetamise õigus ainult klubil. Kui seda ei juhtu, kestab edasine kontraht veel neli aastat. „Võib-olla tulnuks lepingupikkuse üle kaubelda,“ mõtiskles isa.

Wifi on olemas, sokk võib vedelema jääda

„Aastane sisseelamisaeg on piisavalt pikk, saamaks aru, kas lapsele seal meeldib või mitte. Kui laps tahab minna, siis igal juhul soovitan!“ lisas ta. „Kui esimene aasta tundus meile kümnepallisüsteemis kas 4 või 5, siis teine aasta oli julgelt 7 ja praegune aasta kõva 8. Pärast esimest aastat ütles ta, et kõik on hästi, ta ei taha Eestisse tagasi tulla. Treeningu kvaliteedi vahe on tohutu, sest meie spordis lihtsalt on vähem raha. Abikaasa oli ka koolipoolega juba harjunud. Enam polnud meil mingeid kõhklusi.

Mikk on nüüd mõne kooliasjagi iseseisvalt ära teinud! Minule jääb mulje, et ta on väga õnnelik. Mõtle ise: sa oled 18aastane poiss, sul on trenn-kaks päevas, toitlustamine on restoranis, sa saad natuke päevaraha, ema-isa ei käsi põrandalt sokke üles võtta, teed, mis tahad, wifi on olemas, võib-olla Itaalia tüdrukud ka juba, et mis seal ikka muretseda või kurvastada!“