Mika Keränen: minu jaoks kuulus Matti Nykänen pooljumalate hulka (5)

„Mina olen temasse alati suhtunud väga kõrge lugupidamisega," sõnab Eestis elav kirjanik Mika Keränen. „1988. aasta olümpiamängud olid Soome ja ka minu jaoks ikkagi murdelised, kuna võitsime seal jäähokis Venemaad ning Matti Nykänen võitis mitu medalit.“

„Mäletan, kuidas pärast seda ostsin mitu marki, millel oli Nykäneni pilt. Võin küll eksida, aga arvan, et ta võis olla tol hetkel esimene elus soomlane, kes sai oma pildi margile. See oli ikkagi prestiiži märk.

Tegemist oli ikkagi Soome läbi aegade ühe parima sportlasega. Hiljem, kui tema üle naerma hakati, siis mina võõristasin seda. Ma ei saanud sellest kunagi aru. Tehke kõigepealt seda kõike ise järele, enne kui niimoodi hukka mõistma hakkate.

Inimest tuleks austada ning aidata ikkagi tema eluajal. Kurb oli näha, kuidas tal tuli omal ajal oma olümpiamedaleid müüa. Tuleks tõsiselt mõelda, mida teha nende inimeste heaks nende eluajal, mitte tagantjärele. Aga äkki nüüd, kui teda siin enam pole, hakatakse teda teistmoodi hindama.“

Keräneni jaoks ei muutnud Nykäneni hilisem elu kuidagi tema sportlasteel saavutatut. „Tooks võrdluseks Diego Maradona. See, mida ta omal ajal jalgpalliväljakul tegi, oli lihtsalt meeletu. Sama, nagu [Zlatan] Ibrahimovic praegu. Nad kuuluvad ikkagi pooljumalate hulka, vähemalt minu jaoks.

See, millised inimesed on nad eraelus, on täiesti teine teema. Jah, Matti Nykänenist filmi vaadates võisin ma küll mingite olukordade üle naerda, kuid samal ajal oli seda ka kohutavalt valus vaadata. Tundsin temas ära ehk isegi veidi iseennast. Sellise soome mehe, kes suudab tegusid teha, kuid võib ka jooma kukkuda ning lärmata nagu metsloom.“

Veel leiab Keränen, et Nykäneni kuvand erines erinevate põlvkondade seas meeletult. „Kindlasti neil, kes Calgary olümpiamänge ise nägid ning said koos Mattiga võidurõõmu nautida, on teine mälestus kui nooremal põlvkonnal, kes on harjunud vaid sellega, et ta oli endine sportlane, kes pummeldas. 

Soome olümpiasportlastest oli Matti Nykänen aga kindlasti suurim. Võib-olla kui oleksin elanud Paavo Nurmi ajal, siis ütleksin teisiti. Siin tuleb lihtsalt mängu põlvkondade efekt. Minagi olen sellest põlvkonnast, kes ütleb, et Maradona oli maailma parim. Kuid praegused lapsed mõtlevad samamoodi Lionel Messist. 

Aga kui mõelda, kes on kuulsaim soomlasest olümpiavõitja, siis vastus on minu jaoks selge. Lapsepõlves sai televiisorist nädalavahetusel ikkagi jälgitud jalgpalli, tennist, suusahüpped ning murdmaasuusatamist.“