Andres Sõber.Foto: Martin Ahven
Korvpall
6. veebruar 2019, 21:45

Andres Sõber | Karjääri lõpetavate Taltsi ja Arbeti sõnu kuuldes oleks peaaegu pisar silma tulnud (2)

Mõned mõtted koondisekarjääri lõpetava Kristjan Kanguri, Janar Taltsi ja Gregor Arbeti kohta. Olen lahkumismängul kindlasti kohal!

Janar oli omal ajal täiesti ula peal. Olin 2000. aastate alguses TTÜ/A. Le Coqi võistkonna peatreener ja saatsin mängijad, nagu ikka, jõusaali. Janari ema oli jõusaali administraator ja ütles, et tal on üks pikk poiss. Küsis, kas ta võiks meile trenni tulla. Ütlesin, et davai, saada.

Ta tegi juba esimestel kordadel korralikke asju. Tollal olid mul Margus Metstak ja NBA-mees Kurk Lee tiimis. Lee küsis Janari kohta, et kes see veel on. Vastasin, et ma ka täpselt ei tea. Ema üleeile saatis siia.

Janar mängis Lasnamäel ühes spordikoolis, kelle kehalise kasvatuse õpetajat ma tundsin. Janar polnud mingi pätt, aga õpetaja ütles, et aeg-ajalt olid tal lõhnad juures, kui tundi tuli. Aga ta tahtis korvpalli mängida. Käis ennast isegi osadele tiimidele pakkumas.

(Tiit) Sokule Janar ei kõlvanud, (Allan) Dorbeki juurde ta minna ei tahtnud. Leidsime hea omavahelise keemia ja ta põrutas minu juures veel kolm aastat. Tuleb välja, et kõige halvem treener ei saanud ma olla. Jutud, et Talts, Arbet ja Kangur olid vale treeneri juures, kõlab pahatahtliku mõnitamisena.

Pole küsimustki – on vägev, kui saad kolmele mehele sellise poweri sisse panna, et nad lõpetavad alles nüüd. Ma ei arva, et mina tegin neist mängumehed, aga peamine on see, et nad tahtsid trenni tulla ja tulid isuga.

Kuulasin eelmisel nädalal Delfi podcasti, kus Talts ja Arbet rääkisid, kuidas nad minust lugu peavad. Mul pidi pisar silma tulema, kui nad ütlesid, et Sõber lasi neil olla sellised, nagu nad olid. Las need NBA-jutud olla.

Müristasime 2000. aastate alguses Kalevi tiimiga ikka täiega. Loomulikult olid seal omad mured, majanduslikult olid klubil väga rasked ajad. Mäletan, kuidas organiseerisin poistele kuskil kebabis lõunasöögid. Palku polnud paar-kolm kuud.

Lisaks mängisime eurosarja. Suur tänu Riho Soonikule, kes tahtis, et seda liigat mängiksime. Tahtsin ise ka. See oli raske katsumus, saime kolme-neljakümneseid pakke. Üks võit tuli ikka ka, Nymburki üle. Poisse mehistas see kõvasti.

Pole mingit mõtet arutada, kas Kangur, Talts ja Arbet oleksid võinud veel kõrgemale jõuda. Nad olid ka tänapäeva mõistes ülimalt andekad korvpallipoisid. Andku jumal, et kunagi tuleks nendest veel paremaid mehi. Loodan, et tulevad, aga praegu ma ei näe neid vendi.

Väga lihtne – kui nad oleksid olnud kas Kreeka või Hispaania passiga, oleks nad mänginud Olympiacoses või Realis. Toon näite. Jose Biriukov oli Moskva Dünamos 1980ndatel aastatel üks keskpärane kutt, kes läks Hispaaniasse elama, sest üks ta vanematest oli hispaanlane. Järgmine klubi oli Madridi Real (seal mängis Biriukov edukalt veel 11 hooaega – toim).

Meie kolmik mängis nii hästi, kui nende võimed lubasid. Usun, et nad on ise rahul. Need 15 aastat on olnud nende parim aeg. Neil oli võimalusi ennast proovile panna. Oldi Saksamaal, oldi teises ja kolmandas liigas. Aga neile on passi kirjutatud „Eesti“.

Soomes oli samamoodi. Jalgpallitreenerid läksid välismaale ja kohe öeldi neile, et „aa, te olete sealt suusavabariigist!“.

Aga oleks võinud olla hoopis teistmoodi, et Talts poleks sattunud minu juurde A. Le Coqi. Võib-olla oleks ta kuus aastat rahvaliigas mänginud.

Kes võiks olla järgmine Eesti korvpallur, kes vääriks lahkumismängu? Kui vanuseid vaadata, siis tuleb auk sisse. Järgmised on juba Kristjan Kitsingu vanuses – nad pole Taltsile, Kangurile ja Arbetile lähedalgi.

Rain Veideman ja Siim-Sander Vene ei kanna ka praegu seda ampluaad välja, kuigi Vene on olnud tõelise tulevärgi sees ja mänginud suuri otsi. Aga tema puhul kehtib sama asi – Leedu passi korral poleks ta mänginud kehvemini kui Edgaras Ulanovas või Paulius Jankunas.

Andres Sõber jagab Õhtulehes korvpallimõtteid iga kahe nädala tagant.