MILITAARTURISM | Ungari sõjamuuseum – ajarännak läbi madjarite sõjaajaloo

"Me tahtsime lahendada hoidla ruumikitsikuse probleemi ja lahendasime selle, paigutades ligemale 900 eksponaati näituseruumidesse ja koridoridesse. Kolmas põhjus aga oli seotud muuseumi temaatilise õppetundide kavaga, mida on meie juures korraldatud juba seitse või kaheksa aastat; nende õppetundide käigus kasutavad eksperdid mitmesuguseid eksponaate õppevahenditena, et tutvustada õpilastele mõnd ajastut või ajaloolist sündmust,“ räägib sõjamuuseumi asedirektor major Péter Soós

Need tunnid on õpilaste hulgas väga populaarsed, mõnel aastal on neid korraldatud lausa üle 300. Üks osa nendest on relvaajaloo praktiline programm, kus õpilased saavad väikestes rühmades rohkem teada näiteks keskaegsete relvade, 1848.-49. aasta revolutsiooni ja iseseisvussõja või kahe maailmasõja kohta.

"Tahtsime anda neile tundidele meie muuseumis püsiva koha, sest varem pidime oma õppevahendeid, nagu näiteks ajalooliste relvade, vormiriietuse ja muude rõivaste koopiaid, edasi-tagasi transportima. Lisaks põhi- ja keskkooliõpilastele pakub väljapanek huvi ka Ungari Riikliku Avalike Teenuste Ülikooli üliõpilastele. Neile peavad loenguid professionaalsed museoloogid, mitte muuseumi õppejõud, sest seda sihtrühma huvitavad hoopis teistsugused asjad, nagu relvade tehnilised näitajad ja taktikalised omadused,“ lausub major Soós.

Nagu eeltoodust näha, on relvade ajaloo avatud väljapanek tõhus vahend, õpetamaks ajalugu õpilastele, kes moodustavad enamiku muuseumi külastajatest ja kes õpivad eelkõige põhikooli viimastes klassides ja keskkooliastmes. Selles vanuses noorte külastuskogemuse täiustamiseks tuli ka idee paigutada näitusele vahakujud.

Pühendumusega tehtud

Sõjamuuseumi ajaloo esimesed kolmteist vahasõdurit loodi just püsinäituse tarbeks. Sellele eelnes tõsine uurimistöö. Kõigepealt tuli otsustada, milliseid Ungari sõjaväe ajaloolisi sõduritüüpe peaksid kujud esindama. Sellele otsusele järgnes ajastukohaste vormiriiete ja varustuse valmistamine. Seetõttu on kujud realistlikud ja oma ajastu tüüpiliste näojoontega, mis toob ajastud õpilastele lähemale

„Loomulikult tahtsime teha need kõik võimalikult autentsed. Seepärast kasutasime arheoloogilisi leide ja kirjeldusi ning meile lähemate ajastute puhul vaatasime ka säilinud välijuhendeid. Kui olime paika pannud sõduri riietuse, varustuse ja relvastuse, siis andsime kujule tüüpilise näo: näiteks Ungari vallutuste ajastu ratsanikust vibulaskjale tegime äratuntavad idamaiste mõjutustega näojooned. Jagasime skulptoriga oma ideid kujude iseloomulikest omadustest ja parameetritest (muuhulgas nende näojoontest ja poosidest). Tuleb märkida, et vaha on väga tundlik materjal, mis näiteks tähendab seda, et meie kujude käed ei suuda raskust kanda ja me pidime nende riietamisel olema ettevaatlikud. Mõnele kujudele saime riided selga ainult nii, et lõikasime need lahti, panime kujule ümber ja õmblesime uuesti kokku. See oli täpne ja aeganõudev protsess, kuid vääris iga sellele kulutatud minutit, sest lõpptulemus räägib ise enda eest,“ jutustab asedirektor väljapaneku korraldamise kriitilise etapi kohta.

Näitust hakati üles ehitama 2016. aasta veebruaris-märtsis ja sellega paralleelselt algas ka eksponaatide valimine. See ülesanne anti kolmele museoloogile, nimelt külmrelvade kollektsiooni, varaste tulirelvade kollektsiooni ja kaasaegsete tulirelvade kollektsiooni kuraatoritele. Nemad valisid välja parimad võimalikud esemed, aga kahjuks poleks need kõik kuidagi väljapanekusse mahtunud ja nimekirjast välja jäänud esemed viidi raske südamega tagasi.

Edasi anti väljavalitud esemed restauraatorite kätte, kes neid veidi remontisid. 2017. aasta kevadel hakkasid eksperdid nendega vitriine täitma ja relvistu avatseremoonia toimus muuseumiööl, 24. juunil 2017.

Väljapanek on paigutatud nelja ruumi ja kahte koridori sõjamuuseumi esimesel korrusel, Marmorruumi ümbritsevas sektsioonis. Esimene ruum sisaldab mõõku ning mitmesuguseid keppe, sauasid ja muid tömpe löökrelvi Ungari vallutustest Ottomani valitsusaja lõpuni. Siin saavad külastajad näha viit vahakuju: vallutuste ajastu ratsanikust vibulaskja; kuju, mille eeskujuks on Tamás Szentpéteri, Zólyomi beilif; õukondlane palatiin Miklós Garai eskordist; Ungari kõrgklassi mees teenimas raskeratsaväes (koos koopiaga tema gooti stiilis plaatturvisest tema kõrval); ning haidukk.

„Beilifi riietusest on puudu rõngassärk, kuid selle rekonstruktsioon on näha kuju kõrval ja külastajad saavad seda selga proovida. Mõned relvade ja varustuse koopiad, mida saab katsuda ja selga proovida, olid meie kogus olemas juba varem, me kasutasime neid teistes väljapanekutes ja muuseumitundides. Samal ajal on meil palju esemeid valmistatud spetsiaalselt selle väljapaneku jaoks,“ räägib asedirektor.

Muuseumi eksperdid panid täpselt paika väiksemadki detailid, näiteks 1600. aastate haiduki vahakujul on just seda tüüpi sõdurile iseloomulikud haavad, nimelt põletused kätel ja mõõgalöögist saadud kõrvahaav.

Ruumist edasi viiva koridori neli klaasist põrandavitriini sisaldavad väljakaevamistel leitud eksponaate, nagu kivist ja pronksist riistad ning Bütsantsi päritolu savist käsigranaat, mis oli kunagi laetud Kreeka püssirohuga.

Viimane põrandavitriin sisaldab leide Zrínyiújvári väljakaevamistelt, seinavitriinides aga on pistodad, mõõgad, saablid ning kepid ja sõjanuiad.

Koridori viimaseks eksponaadiks on jalaväeohvitseri saabli M1861 prototüüp, mis antakse Ungari armee ohvitserikandidaatidele enne nende 20. augusti ametissevannutamise tseremooniat.

„See saabel on Ungari sõjaväeajaloos kõige kauem kasutuses olnud külmrelv: perioodil 1861 kuni 1948,“ selgitab major meile üksikasju, kui lahkume külmrelvade maailmast ja siseneme tulirelvade maailma. Nende ajalugu algab 1400. aastate eestlaetavate püssidega.

Tulirelvade ajastu

Järgmises ruumis seisavad kolm kuju: Ungari grenader Maria Theresa ajastust; kõrgklassi mees Napoleoni sõdade aegsete ülestõusnute hulgast; ning honveedi jalaväelane 1848.-49. aasta revolutsiooni ja iseseisvussõja päevilt. Viimatinimetatud vahakujul on näha ka püüdlus ideaalse eksponaadi poole: sellel on mõned eestlaetavate püssidega sõduritele iseloomulikud haavad, nimelt püssirohust saadud põletused näol ja kätel.

„Grenaderi kujul on seljas vormiriietus, mis originaalkujul pole säilinud, nii et pidime selle rätsepalõigete ja omaaegsete jooniste järgi taastama. Muide, see riietus on tehtud valgest villast, mis oli tol ajal kõige odavam materjal. Sõdurid kasutasid selle „puhastamiseks“ väga omapärast viisi, nad nimelt katsid mustuse kriidiga,“ räägib asedirektor meile vormiriietusest, lisades, et tavapäraselt seostatakse Maria Theresa aega husaaridega (ja mitte juhuslikult), kuid muuseum tahtis näidata tollest ajastust ka Ungarist värvatud imperialistliku ja kuningliku sõjaväe teist külge.

Eestlaetava ja tulekivist lukuga püssiga jalaväelane hoiab käes granaati, mis on omal moel eriline – selle süütenöör hõõgub. Ei, see pole süüdatud – väljapaneku leidlikud koostajad kasutasid selle realistliku efekti saamiseks leedlampi. Samuti asub siin ruumis kogu väljapaneku kõige hinnalisem vitriin, mis on täis tolle ajastu sport- ja jahirelvi, igaüks neist unikaalne ja esmaklassiline käsitöö.

„Mitmesuguste eksponaatide ja rekonstruktsioonide abil saame tutvustada tulirelvade ja ka laskemoona arengut. Nii saavad meie külastajad jälgida muutusi relvade laadimises, laskemoona kujus ja süütemeetodites ning seda, kuidas laadimise lihtsustamisega püüti suurendada laskesagedust,“ ütleb major Péter Soós.
Järgmises, kolmandas ruumis esitletakse kaasaegsete tulirelvade maailma alates 1840ndate lõpust kuni II maailmasõja lõpuni. Selle ajastu sõdurite varustust esitlevad kolm vahakuju abil.

Esimene neist on jalaväelane Ungari Kuninglikust Kaitseväest – kauaoodatud sõltumatust riiklikust armeest, mis loodi pärast 1867. aasta Austria-Ungari kompromissi sõlmimist. Ta hoiab käes Werndli ühelasulist tagantlaetavat püssi, millele on kinnitatud mõõkbajonett: see oli ratsaväerünnakute peatamisel tõhus relv. Erilist tähelepanu pälvivad punased Türgi püksid. Nende materjal oli algul toodetud Mehhiko keisri Maximiliani armee jaoks, aga ei läinud kasutusse, sest vabariiklastest ülestõusnud kukutasid Austria printsi ja hukkasid ta 1867. aastal. Seega sai vastloodud Ungari armee nende varud endale ja algul ei sallinud sõdurid oma „paprikapükse“, mis olid kasutusel kuni aastani 1881.

Esimese maailmasõja ajastut esitleb honveed rünnakupataljonist. Tema põhirelv, käsigranaat, oli asendamatu vahend kaevikute „puhastamisel“, seepärast on tal neid päris palju, nii vööl kui käes ja ka kahes õlakotis. Tema muu varustuse hulgas on karabiin, traadilõikaja, kaevikunui, mis oli tõhus relv lähivõitluses, ja labidas. Ruumi viimane vahakuju kujutab II maailmasõja aegset honveedi Ungari Kuninglikust Kaitseväest. Jalaväelase relvaks on magasiniga automaatpüss M1935, millesse mahtus viis padrunit; neid tootis Ungari relvafirma, mis tegutses Soroksári teel.

Kuidas on muuseumis kajastatud II maailmasõja ja sellele järgnev ajalugu, saab lugeda Kaitse Kodust!