Vangistatud jalgpallur nutab oma elu pärast: ärge saatke mind tagasi kodumaale, mind piinatakse seal! (4)

Al-Araibi näol pole tegemist tüüpilise bahreinlasega. Seda sai selgeks juba ammu, kui ta 2011. aastal kõigest 18aastasena avalikult oma kodumaal toimuva kohta sõna võttis. Toona pajatas noormees sportlaste tagakiusamisest ning piinamisest, kuid kaugele tema sõnad ei kandnud. Ning hea asemel tõi sõnavõtt talle endale hoopis kurja kaela. 

Oma 19. sünnipäeval peeti al-Araibi tänaval ametivõimude poolt kinni ning teda süüdistati politseikontori ründamises. Tõepoolest, mõned päevad varem olid sadakond kohalikku mässajat ametivõimude majale tule otsa pannud, seda molotovi kokteilidega pildudes.

Väidetavalt oli al-Araibi üles andnud tema enda lihane vend, kes samuti ametivõimude poolt kinni oli peetud. Ning too „tunnistus“ (mis võis olla välja pressitud või isegi pekstud) kaalus üles isegi palluri alibi, mida võivad kinnitada kümned tiimikaaslased, vastased, kohtunikud ning isegi televaatajad.

Nimelt toimus rünnak politseijaamale kell pool seitse õhtul. Al-Araibi rassis samal ajal aga Al-Shababi ning Al-Muharraqi vahelisel mängul 90 minutit. Ning seda kohtumist kandis üle isegi riiklik televisioon! Paraku ei tähendanud al-Araibi enda sõnad ning veekindel alibi mitte midagi.

Miks? Sellele kõigele vaadati lihtsalt läbi sõrmede. Ilmselt seetõttu, et mehe vastused ametivõimudele ei sobinud. Kuna rünnak politseijaamale kestis ligemale kaks tundi, leidis riiklik süüdistaja, et al-Araibil oli piisavalt aega, et pärast kohtumist sündmuspaika jõuda ning mässajatega ühineda. Seega jäeti keskkaitsja 45 päevaks trellide taha ning selle aja jooksul andsid ametivõimud endast parima, et tema sõnu muuta. Vahendeid valimata.

„Nad lihtsalt peksid mu jalgu kolm tundi järjest,“ meenutas al-Araibi toonaseid aegu. Laused nagu „me murrame su jalaluud“, „me hävitame su tuleviku“ ning „sa ei mängi kunagi nendel jalgadel enam jalgpalli“ on vaid mõned väljavõtted mehe kohtupingis antud ütlustest.

Lõpuks lasti keskkaitsja ikkagi kautsjoni vastu vabadusse, kuid mõistagi jäi ta katseajale ning ametivõimude karmi pilgu alla. Oma jalgpallurikarjääri õnnestus tal siiski jätkata ning 2013. aastal teenis ta ka esimese koondisekutse. Nii reisiski al-Araibi vutikoondisega ühes Katari, kus ta enda võimalust haistis.

Kodumaal jätkuvalt pigem mustas nimekirjas olnud keskkaitsja põgenes koondise juurest. Esmalt Iraani ning seejärel juba Malaisiasse ja Taisse. Kuus kuud hiljem jõudis al-Araibi otsapidi Austraaliasse, kus poliitilist varjupaika palus.

2017. aastal tulidki Austraalia võimud mehele vastu ning andsid talle pagulasena ametliku eluloa, mis ühtlasi tähendas, et seaduse järgi tuleb teda edaspidi käsitleda kui Austraalia kodanikku. Mehe elu oli kardinaalselt muutunud. Ta oli Rohelisel mandril leidnud omale naise ning elas rahumeelselt Melbourne’is, kus paralleelselt ka jalgpalliga tegeles. Kuniks 2018. aasta novembris kõik taas pea peale pöörati.

Al-Araibi ning ta naine lendasid Taisse oma mesinädalaid veetma, kuid lennujaamast nad kaugemale ei jõudnud. Põhjuseks Bahreini ametivõimude poolt väljastatud teatis, kus al-Araibi oli rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud. Seda hoolimata asjaolust, et ametlikult poliitpagulaseks tunnistatud inimeste puhul nende emamaa poolt väljastatud vahistamisnõuded tegelikult mingit vett ei pea. Ning nii saigi alguse saaga, mis siiamaani lahendust pole leidnud.

2. detsembril viidi paar Suan Plu kinnipidamisasutusse ning esimest korda astus al-Araibi kohtupinki 4. veebruaril. Kuigi mees palus kohtupingis pisarsilmi, et Tai võimud teda tagasi kodumaale ei saadaks, kuna seal ootaks teda ees lõputu piinamine, otsustas kohtunik jalgpalluri vangistust 60 päeva võrra pikendada. Al-Araibil ning tema kaitsjatel on aega 5. aprillini, et oma kaebus kirjalikult esitada ning järgmine otsus mehe osas tehakse 22. aprillil.

Kui Tai võimud tõepoolest al-Araibi Bahreinile üle annavad, ootab meest eest järjekordne kohtusaaga, kus teda süüdistatakse katseajal olles riigist põgenemises. Süüdimõistmise korral ootaks teda kuni kümneaastane vanglakaristus, kuid Bahreini vanglate puhul on kerkinud päevakorda ka küsimus, kas mees üldse nii kaua elus püsiks.

Seetõttu on ka rahvusvaheline inimõiguste kohus Amnesty sel teemal teravalt sõna võtnud, sõnades, et on inimõiguste vastane saata inimest riiki, kus tema elu võib reaalselt ohus olla.

Teravaid küsimusi on antud teemal püstitanud ka endine Austraalia koondislane Craig Foster, kes praegu advokaadina al-Araibi heaks töötab. „Ükski jalgpallur pole siin riigis turvatud. Kuidas saab FIFA veel lubada, et siin rahvusvahelisi mänge toimuks?“ vahendab Syndey Morning Herald mehe sõnu.

„Kui riik ei suuda garanteerida ühe palluri turvalisust, siis ilmselgelt pole nad võimelised tagama sama koondistele, kes siia reisivad. Esimese sanktsioonina tuleks neil rahvusvahelised mängud ära keelata.“

FIFA on siiski olukorda sekkunud, saates Tai peaministrile Rayut Chan-o-chale mitu kirja, kuid avalikult pole nad sel teemal eriti sõna võtnud. „Oleme siin, et Hakeemile toetust avaldada ning võin teile kinnitada, et meie jõupingutused ei piirdu paari kurja kirjaga,“ sõnas FIFA ametnik Addiechi Federico. 

Allikas: news.com.au