Susannah Gill Antartika maratonil.Foto: Facebook / World Marathon Challenge
Kergejõustik
7. veebruar 2019, 14:49

100% pöörase jooksuvõistluse võitja: see oli vastupandamatu väljakutse (1)

Seitse maratoni seitsme päeva jooksul seitsmes erinevas maailmajaos. Kõlab nagu sõge ettevõtmine? Mitte mõne inimese jaoks. World Maratoni Challenge'i naiste arvestuse maailmarekordilise koondajaga võitnud britt Susannah Gill (34) rääkis BBC-le oma loo.

Ta läbis 295 jooksukilomeetrit 24 tunni, 19 minuti ja 9 sekundiga, mis teeb keskmiselt umbes 3:28 maratoni kohta. Pole paha, arvestades, et normaalse voodis puhkamise ja taastumise asemel lendasid sportlased järgmisesse võistluspaika. Kokku veetsid nad lennukis 63 tundi, mille jooksul läbisid ümmarguselt 88 500 kilomeetrit.

Väljakutse marsruut oli järgmine: Antarktika (Novo), Aafrika (Kaplinn, Lõuna-Aafrika Vabariik), Austraalia (Perth), Aasia (Dubai, Araabia Ühendemiraadid), Euroopa (Madrid, Hispaania), Lõuna-Ameerika (Santiago, Tšiili) ja viimaks Põhja-Ameerika (Miami, USA).

Näiteks Antarktikas pidid jooksjad kohati toime tulema 35 külmakraadiga, kuid kaks päeva hiljem Perthis näitas termomeeter hoopis 35 soojakraadi. Tollest väljakutsest on 17 aasta jooksul jagu saanud vähem kui 200 inimest. Tänavu finišeeris 24 meest ja 15 naist.

"See oli hullumeelne ambitsioon," lausus Gill, kes oli kiireim naine igal maratonil peale esimese. "Samas oli see väljakutse vastupandamatu. Kümme aastat tagasi tahtsin vaid vormi saada ja Londoni maratoni joosta. Nüüd on jooksmine mind sõna otseses mõttes ümber maailma lennutanud."

Nüüdseks on Gill läbinud 45 täispikka maratoni (42 195 meetrit), tema rekord on 2:58.

"Möödunud nädal oli absoluutselt erakordne. Üliraske, aga mulle väga meeldis," sõnas naine. "Kuigi keegi meist pole nädal aega voodis maganud ega tõenäoliselt lennukiistmel jutti üle kolme tunni põõnanud, ei taha keegi meist voodisse minna, sest see tähendaks sündmuse lõppu."

Ta jätkas: "Esimesed neli maratoni olid okeid. Viies, kuues ja seitsmes olid aga ülirasked. Hakkasin kahtlema, kas see ikka on väga hea idee, kuid sain rasketest hetkedest üle.

Esimese nelja maratoni ajal toitusin küllalt hästi ja tarbisin piisavalt kilokaloreid, kuid viimase kolme päeva jooksul ärkasin vahel üles, sest olin nii näljane. Ühe lennu ajal magasin vaid tunni, sest lihtsalt pidin sööma. Ahmisin kõike, mida kätte sain - pähkleid, küpsiseid, šokolaadi. Põletasin päevas 4000-5000 kilokalorit.

Kellaajast sain nädala jooksul aimu ainult lennukis sõltuvalt, kas pakuti hommiku-, lõuna- või õhtusööki."

Mõistagi polnud säärase väljakutse jooksul pääsu füüsilisest valust. "Villidega polnud probleemi, sest olen kümme aastat jooksmisega tegelenud. Jalad ja reie tagaküljed andsid küll tunda, sest nad said kõvasti vatti. Viimase kahe-kolme maratoni ajal olid nad ülimalt valusad.

Pidin iga maratoni eel neid 10-15 minutit soojendama, kuid nad muutusid aina kangemaks ega tahtnud koostööd teha. Ometi ei vedanud nad mind alt, seega ei saa oma keha üle kurta."

Veidral kombel pole Gill olnud lapsest saati spordisõber, vaid alustas jooksmisega kümme aastat tagasi ehk 24aastasena. "Mäletan esimest korda, kui mul paluti 800 meetrit joosta. See tundus elu pikima jooksuna. Iroonilisel kombel jooksen nüüd ainuüksi soojenduseks ligi 13 kilomeetrit."

Meestest võitis World Maraton Challenge'i ameeriklane Mike Wardian koondajaga 20:49.30.