ARVUSTUS | „Resident Evil 2“ on niivõrd õudne, et tee või hirmust püksi! (10)
See oli 17 aastat tagasi ning sellest ajast saati on Capcom meid teise osaga pidevalt õrritanud. Isegi 2002. aasta „Resident Evil 0“ lõpus oli paar ala, mis olid silmnähtavalt laenatud Leoni esimesest seiklusest. Fännid on olnud väga kannatlikud ning lõpuks tasus nende kannatlikkus end ära, sest „Resident Evil 2“ uusversioon on kohal. Mis on aga veelgi üllatavam kui kapis peituv zombi, on fakt, et teos suudab isegi pärast nii pikka ootamisaega kõigi ootusi ületada.
Mängu peategelased on Claire Redfield – noor neiu, kes saabub Raccoon Citysse, et leida üles enda vend, esimese mängu peategelane Chris – ning Leon S. Kennedy – algaja politseinik, kelle esimene tööpäev osutus palju hullemaks, kui oleks eales oodanud. Noorukid kohtuvad zombi-epideemia keskel ning aitavad teineteist, kuid olukord ajab nende teed lahku. Nad otsustavad taasühineda linna politseijaoskonnas, kus neid ootab ees aga täiesti uus luupainaja.
Suurem osa mängust leiab aset vanas jaoskonnas, mille ülesehitus peaks olema koheselt tuttav seeria fännidele, kes on varemgi igasugustes zombisid täis mõistatuslikke mõisaid seigelnud. Enne, kui sellest sai politseijaoskond, olevat hoone olnud muuseum. Tänu sellele on erinevad ruumid varieeruvate võtmete ja mõistatuste taga lukus. Jah, see on väga tobe videomängulik loogika – tere tulemast „Resident Evili“ seeriasse!
Totakas või mitte, on just jaoskond see, mis annab mängule tolle klassikalise „Resident Evili“ tunnetuse. Mängitavuselt on teos kolmanda isiku vaates ellujäämisõudukas, kus põhirõhk on piiratud ressursside haldamisel ning keskkonna uurimisel. Erinevate mõistatuste lahendamine, inventari korrashoidmine ning jaoskonna kaardi meeldejätmine (panemaks paika parimaid radasid punktist A punkti B) on just selline strateegiline tegevus, mis tegid seeria eelmised mängud (eriti 2002. aasta uusversiooni) niivõrd fantastiliseks.
Kolmanda isiku vaade on teost võrreldes originaaliga drastiliselt muutnud. Kadunud on pinget tekitav fikseeritud kaamera ning sellega käsikäes käiv kohmakas juhitavus. Sellele vaatamata lähtutakse samadest põhimõtetest, mis 1998. aasta versioonis – pinge loomine toimub läbi ohtliku keskkonna ja kangelase haavatavuse. Kuigi kaamera pole fikseeritud, on mängija vaateväli siiski piiratud, kuna jaoskond on täis ülipimedaid ja kitsaid koridore. Lisaks sellele on veel fantastiline helidisain, mille tulemuseks on tunduvalt pinevam õhkkond kui originaalis.
Kommentaarid