Matti Nykänen.Foto: EMPICS sport / Scanpix
Talisport
9. veebruar 2019, 09:56

„Kõik sai läbi, sest tal oli lihtsalt liiga valus. Ja seejärel jäi Matti üksi.“ (6)

„Matti pole ainus näide, sest tegelikult on paljudel sportlastel olnud pärast karjääri lõpetamist raskuseid, et sulanduda treeneritöösse või tavaellu,“ ütleb kahekordne suusahüpete olümpiavõitja Toni Nieminen.

Legendaarse Matti Nykäneni surma järel on Soomes palju arutletud teemal, kuidas oleks võimalik endiseid sportlasi paremini aidata. 43aastane Nieminen meenutab, et kui tema tippspordist loobus, ei pakutud talle ühtegi tugiteenust, mis aidanuks üleminekuga toime tulla. „Mind abistasid vaid mu enda lähedased. Mul lihtsalt vedas.“

Nykänen rääkis 1997. aastal Soome meediale, kuidas ta igatses võistlusega kaasnevat närvipinget ja see tekitas temas lõpuks agressiivsust. Endine mäesuusakuulsus Kalle Palander ütleb, et teab seda tunnet väga hästi: „Igatsen seda vibratsiooni, hirmu, mis tekkis enne starti.“ Aga kes aitaks endistel sportlastel säärase sisemiste võitlustega toime tulla? Sellele küsimusele praegu vastust pole.

„Pärast karjääri lõppu muutub kogu elu, aga aju jääb ju samaks, kogu endine elu jääb alles,“ arutleb maailmameister Palander. Nykänen ise ütles aasta eest antud intervjuus: „Kui karjäär lõppeb, pole sportlasel enam midagi alles. Mitte midagi!“

Nieminen jätkab kriitiliselt: „Minu arvates saanuks Matti teekonda tavaellu lihtsamaks muuta. Temaga juhtus sportlase jaoks kõige hirmsam stsenaarium: karjäär lõppes vigastuse tõttu. Kõik sai läbi, sest tal oli lihtsalt liiga valus. Ja seejärel jäi Matti üksi.“

Iltalehti artiklis rõhutatakse, et Nykänen pole sugugi ainus, kes ilma vajaliku abita jäi. Probleeme on olnud paljudel Soome sportlastel. Sarnane lugu saatis ka murdmaasuusatamise olümpiavõitjat Mika Myllylät, kes maadles pikalt alkoholismiga.