Deivil Tserp | Ütled Nykänen, mõtled Värnik (28)

Soomlastele on see eriti valus teema. Sealses ühiskonnas pakutakse halvale teele sattunutele kõikvõimalikku abi. Ometi on Nykänen lühikese aja jooksul juba teine meie põhjanaabrite spordisangar, kelle elupäevad lõppesid liiga vara.

Suvel 2011 lahkus siitilmast murdmaasuusatamise olümpiavõitja ja maailmameister Mika Myllylä, kes murdus pärast karme dopingupaljastusi. Ta hakkas alkoholi kuritarvitama ja oli mitu korda veriste kakluste peategelane. Myllylä liikus allakäigutrepil vaba langemise kiirusega – surres oli ta 41aastane!

Olgem ausad: keeruline, et mitte öelda võimatu on aidata inimesi, kes ei taha lahkelt pakutud päästerõngast vastu võtta. Paraku leidub sarnast dramaatikat Eestiski. Ütled Nykänen, aga mõtled Andrus Värnik.

Odaviske maailmameistri ja Soome spordi suurkujude elumustrid on hirmuäratavalt sarnased. Värniku väiksed peod muutusid padujoomisteks ning üsna süütud tütarlaste silitamised räigeks naisepeksuks. 2014. aastal istus Antslast pärit sportlane kohtupingis. Talle määrati kahe aasta ja ühe kuu pikkune tingimisi vangistus kahe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga.

Ometi olid heausksed inimesed teinud kõik endast sõltuva, et Värniku ühesuunalist liiklemist tupikteel pidurdada. Kogu tegevust koordineeris tema endine treener ja ametivend Sulev Lepik.

Probleemide sasipuntras sipelnud Värnikut aidati tänu vanadele teenetele. Silme ette kangastusid tema sportlikud tipphetked, mis pakkusid rõõmu tuhandetele kaasmaalastele. Ühiselt üritati üles leida see heasüdamlik ja abivalmis Andu, keda tunti veel kümmekond aastat tagasi.

Värniku õigele teeotsale suunamiseks on tehtud uskumatult palju. Siseringis teatakse, et üks naine turgutas teda kopsakate rahasüstidega ja suunas kirikusse jumalasõna kuulama, ent lõppkokkuvõttes polnud sellestki kasu.

Olukord muutus tragikoomiliseks. Seda võib võrrelda teatrilavalt tuntud stseeniga, mida mängisid Eino Baskin ja Jüri Järvet. Braavo, Käberlinski! Palju vaeva, aga tulemuseks ei kirbumustagi.

Poolteist aastat tagasi, kui Värnik jõudis eluteel 40. verstapostini, käis siinkirjutaja teda lapsepõlvekodus usutlemas. Antslast lahkudes olin rõõmus, et vestlesin kaine mehega, kes mõistis, milliseid lollusi ta on teinud ja millist hingevalu on põhjustanud lähedastele.

Tol päeval arvasin siiralt, et nüüd paistab pimeda tunneli lõpust valguskiir. Kahjuks jõudis paar kuud hiljem meediasse teave, et Värnik on (taas) kadunud. Minule kirjeldati tema Pärnus korda saadetud uusi „vägitegusid“ väga värvikalt. Täpiks i-le oli meedias ilmunud foto sellest, kuidas ta parmudega viina joob.

Mul on kahju Värniku emast, keda poja tembud pikselöökidena tabavad. Paremat abilist elumerelainetel seilaval endisel spordimehel pole. Just ema suutis ta möödunud sügisel tööturule aidata. Jälle tekkis väike lootusesäde...

Soomlased matsid Myllylä ja saadavad kohe viimsele teekonnale Nykäneni. Eestlastel tuleb varasemast veel tõsisemalt mõelda, kuidas on võimalik päästa haua äärel kõõluvaid kunagisi tippsportlasi.