ANDEID SAAB ARENDADA: „Andega tegelemine on keeruline, see võtab ressurssi inimeselt endalt ja teda ümbritsevatelt. Aga kui ta on selle tee valinud, siis on see talle lahti. Mitte kellelegi ei ole see suletud,“ julgustab andekusest doktoritöö kirjutanud Halliki Põlda igaüht oma potentsiaali märkama ja arendama.Foto: Martin Ahven
Eesti uudised
16. veebruar 2019, 00:01

Andekuse uurija: andekaks peetakse peamiselt lapsi, täiskasvanud on „lihtsalt targad ja palju õppinud“ (26)

„Ei, suured küll andekad ei ole. Nad on lihtsalt targad ja palju õppinud!“ See uurimusliku intervjuu käigus seitsmeaastase poisi suust kõlanud lause võtab hästi kokku Tallinna ülikooli täiskasvanuhariduse õppejõu Halliki Põlda andekusteemalise doktoritöö ühe põhitulemuse: andekus on praegusel ajal enim seotud lapseeaga, täiskasvanuandekus ei ole ühiskonnas olulisel kohal.

„Ei, suured küll andekad ei ole. Nad on lihtsalt targad ja palju õppinud!“ See uurimusliku intervjuu käigus seitsmeaastase poisi suust kõlanud lause võtab hästi kokku Tallinna ülikooli täiskasvanuhariduse õppejõu Halliki Põlda andekusteemalise doktoritöö ühe põhitulemuse: andekus on praegusel ajal enim seotud lapseeaga, täiskasvanuandekus ei ole ühiskonnas olulisel kohal.

„Kui ma uurisin lapsevanematelt, mis on andekus, siis nad küsisid, kas me räägime lastest või täiskasvanutest. Nad eristasid täiskasvanute ja laste andekust, aga oma täiskasvanud laste annetest rääkisid minevikus, näiteks: tal oli muusikaanne. Kuigi mulle möödaminnes mainiti, et laps juhib mitut firmat ja on elus kaugele jõudnud, siis seda vanemad andekusena ei näe,“ resümeerib Halliki Põlda.

Andekust ja noorust seostasid nii intervjueeritud lapsevanemad kui ka lapsed vanuses 6–17, samuti tõstavad noori talente esile nüüdisaegsed meediatekstid.

Ehkki varem on eesti keeles andekusest ilmunud kaks populaarteaduslikku raamatut – Inge Undi „Andekas laps” (2005) ja Viire Sepa „Andekusest ja andekatest lastest” (2010) –, võib keeleteadlase ja Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi elukestva õppe lektori Halliki Põlda jaanuaris kaitstud väitekirja „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis“ pidada Eesti esimeseks põhjalikuks teadusuuringuks andekuse vallas.

Uurimus vaatles, mil moel andekusest ja andekatest eesti ja meid mõjutavate keelte tekstides räägitakse, kuidas on arusaam andekusest ajas muutunud ning mismoodi mõistavad andekust hariduse huvirühmad: õpilased, vanemad, õpetajad, koolijuhid, haridusametnikud ja haridusteadlastest õppejõud. „Andekust ei ole uuritud keele kaudu, sotsiaalsete fenomenide konstrueerimist keeles on üldse vähe uuritud,“ tõdeb Põlda.

Valan kohe õli tulle: mis on andekus?

Kui üsna lühidalt öelda, siis andekus on oskusi ja suuri võimeid tähistav silt, mis teatud ajahetkel ja tingimustes kellelegi külge pannakse. Aga on võimalus see silt ka iseendale tunnustavalt külge panna.

Edasi lugemiseks: