"Eesti laulu" finalist ning aasta juutuuber loobus unistusest saada jalgpalluriks

On igati tavapärane, et lapsed asuvad noores eas tegelema mõne spordialaga, mille trennidele nad suure osa oma vabast ajast kulutavad. Andrei Zevakini (22) lugu algab samamoodi, kui ta läks juba viieaastaselt tantsutrenni. Kuigi võistlustants on niigi ajamahukas ja nõudlik spordiala, otsustas Andrei seitsmeaastaselt, et tahab tantsimise kõrvalt minna ka jalgpallitrenni. Ja kui kahest spordialast oli veel vähe, viis ema lasteaias usinalt pille toksinud poisikluti esimeses klassis ka Jõgeva muusikakooli klaverit õppima.

„Tegemist oli piisavalt, vaba aega eriti ei olnudki,“ meenutab Zevakin naerdes. „Kõige raskem päev oli selline, et olin kella 13ni koolis, seejärel käisin poole tunniga kodus söömas ja siis kohe kolmeks tunniks muusikakooli. Sealt läksin kella 17ks jalgpallitrenni, kust jooksin 20 minutiga tantsutrenni. Kaks tundi tantsimist ja umbes 22ks jõudsin koju, siis pidin veel õppima ja harjutama.“

Hullumeelne tempo tundus Zevakinile igati sobivat, kuni 13aastaselt otsustas ta tantsutrennist loobuda. Selle põhjuseks ei olnud aga liigne koormus, vaid tõsiasi, et noormehel ei olnud enam tantsupartnerit, ning see viis tundeni, et ilmselt pole tantsimine ikka see õige asi: „Mul on alati olnud nii, et kui tunnen, et miski pole õige, siis ma ei hakka seda enam vägisi edasi tegema.“

Tantsutrennist tekkinud vaba aeg ajas tegusa noormehe segadusse ja nii võttis ta ette järgmise spordiala: tennise, mille trennis ta käis kolm aastat. Muusikakool ja jalgpall moodustasid samal ajal endiselt suure osa Zevakini elust ja mõne aja pärast sai ta jalgpallis ka oma elu kõige professionaalsema kogemuse.

Unistus: saada jalgpalluriks

Oma jalgpallurikarjääri kohta meenutab Zevakin, et 1. klassis trenni minnes tekkis tal kohe unistus, et tahaks tulevikus just vutiga tegeleda.

„Kui koolis küsiti, kelleks me saada tahame, siis tahtis pool klassist jalgpalluriks saada,“ naerab Zevakin. „Kirjutasime poistega vihikutesse jalgpallurite nimesid ja käis justkui võistlus, kes neid rohkem teab.“

Väikese poisina trenni minnes olid Jõgeva Nooruse klubis korralikud trennid, kuid Zevakini meenutuste järgi saabus tema teismeea ajal hetk, kui intensiivseid treeninguid ei olnud ja kohalikud poisid pidid kõike omal käel õppima. Kui Jõgeva Nooruse klubiga olid noorteklassid läbi mängitud, otsustas Zevakin 2015. aastal oma jalgpallurikarjääri jätkata Jõgeva Wolvesi meeskonnas. Just seal jäi ta silma tartlastele ja õige pea võttis temaga ühendust Tammeka U21 meeskonna treener Marti Pähn, kelle hoolealused mängisid toona esiliiga B-s ehk Eesti tugevuselt kolmandas liigas.

„Kuna olin unistanud jalgpalluriks saamisest, siis oli see pakkumine hea väljakutse,“ räägib Zevakin. „Tahtsin proovida professionaalsemat elu.“

Vahemärkuse korras meenutab loo peategelane, et kui ta gümnaasiumis õppides ühel aastal Inglismaal tudeeris, avanes tal võimalus käia Manchester Unitedi jalgpallikoolis. Kahenädalase perioodi jooksul tehti päevas kaks korda trenni ja see oli Zevakinile samuti uus professionaalne kogemus: „Seal oledki justkui õiges akadeemias, aga loomulikult ainult kaks nädalat on lühike aeg, et päriselt maitset suhu saada.“

Igal juhul otsustas Jõgevalt pärit aktivist Tammeka ettepaneku vastu võtta ning siirdus 2017. aasta alguses Tartusse. Tammekast ja esiliiga B-s mängimisest on Zevakinil vaid head mälestused: kokkuhoidev meeskond, arenev klubi, huvitavad trennid. Siis aga tabas noormeest sama tunne mis omal ajal tantsutrenni ajal: profijalgpall ei ole ikka see õige asi.

„Sain selle perioodi jooksul väga hästi aru, et elu profijalgpallurina pole see, mida ma jaksan teha,“ nendib Zevakin. Ta lisab, et kuna tegemist oli lapsepõlveunistusega, siis oli sellest lahtilaskmine keeruline: „Isegi kui ohverdad oma unistuse, tuleb endaga aus olla. Ma ei kahetse, et selle otsuse tegin, aga kurb oli ikkagi.“

Youtube ja Eesti Laul

Pärast Tammekast lahkumist ei keeranud Zevakin jalgpallile täielikult selga ja naasis Jõgeva Wolvesi, keda ta aitas mullu jõudumööda nii muru- kui ka saalijalgpallis. Suurem osa ajast ja energiast läks aga juba muusikale, mille kirjutamise ja produtseerimisega tegi Zevakin algust 2016. aastal. Oma muusikakarjääri algusest meenutab noormees, et pikka aega ei olnud tal muusikakoolis õppides klassikalise klaveri kõrvalt aega end muud moodi väljendada. Pärast Inglismaalt naasmist tabas teda aga taas kord vana tuttav tunne: muusika tundub küll õige, aga mitte klassikaline klaver. Nii hakkas Zevakin 2015. aasta lõpus hoopis vaikselt laule kirjutama, kuni ühel hetkel tabas end mõttelt, et ainult klaveri, laulu ja väikese kitarritinistamisega on igav.

„Hakkasin mõtlema, kuidas tehakse selliseid laule, nagu me raadiost kuuleme,“ selgitab Zevakin oma huvi tärkamist.

Seejärel hakkas Jõgeva noormees tasapisi sukelduma muusika produtseerimise maailma, mis ta nüüdseks täismahus endasse on haaranud, sest just muusikaprodutsent on see tiitel, mille järgi ta tahab, et inimesed teda teaksid. Oma lugude kallal nokitseb loo peategelane iga päev paar tundi ning sõnade ja meloodiate kirjutamine on talle igapäevane tegevus.

Kui Zevakin ise on sportlaskarjäärist loobumisega leppinud ja jahib nüüd sinilindu muusikamaailmas, siis perekond ei ole tema valikutega sama rahul olnud. Loo peategelane selgitab, et teda on kasvatanud ema, kes vana kooli inimesena lootis, et poeg astub kõrgkooli õppima.

„Sain korralikult vastu päid ja jalgu, et ma ülikooli ei lähe,“ meenutab Zevakin. Nüüdseks on ema noormehe sõnul leebunud, sest on näinud, et muusiku ja produtsendi karjäärist unistanud Andrei ei ole ainult jutu-, vaid ka tegudemees.

Ema oli kohal ka siis, kui poeg novembris aasta juutuuberi tiitli teenis. Loo peategelane meenutab, et toona oli emal suurest õnnest isegi pisar silmas. Järgmisena saavad aga ema ja poeg minna üheskoos „Eesti laulu“ poolfinaalile, sest Eurovisiooni pääset jahtiva konkursi poolfinaali pääses Xtra basic & Emily J muusikapala „Hold Me Close“, millele Zevakin on loonud nii muusika kui ka sõnad (lugu pääses ka 16.02 toimuvasse Eesti laulu finaali - toim.). 

„Olen jalgpallist õppinud, et alati tahaks ju võita,“ räägib Zevakin „Eesti laulu“ eesmärkidest. „Igal turniiril tahaksid võita ja igast liigamängust need kolm punkti kirja saada. Samas on „Eesti laulu“ puhul väga raske ennustada, kuidas seal minna võib ja mida laulust tegelikult arvatakse.“

Kes või mis on juutuuber?

Kui nooremale põlvkonnale on Youtube ja sinna sisu loovate inimeste elu ilmselt väga tuttav, siis vanema generatsiooni inimesed võivad pead murda, mida juutuuberid ikkagi teevad.

„Mina võtan seda kui inimest, kes loob Youtube’i sisu – ükskõik millist sisu,“ selgitab Zevakin, kelle kodus ilutseb aasta juutuuberi tiitel. „Kuna Youtube on eelkõige just videosisu loomise platvorm, siis mina peangi juutuuberiteks inimesi, kes selle kanali tarbeks videoid, sketše vms toodavad. On lõputult võimalusi, mida sinna välja võib mõelda.“

Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et juutuuberi elu on lust ja lillepidu – mis viga niimoodi kuulsaks saada, kui Youtube’i lihtsalt midagi välja mõtled –, siis tegelikkuses on asi veidi keerulisem: „Mina proovin ikkagi pidevalt sinna midagi uut mõelda, et oma kanalit huvitavana hoida. See on omaette töö.“

Lugu ilmus esmakordselt Eesti jalgpalliliidu ajakirjas Jalka.