Õhtuleht käis külas Rootsi ralli kõige legendaarsemal hüppel Colin's Crestil.Foto: Martin Ahven
WRC
16. veebruar 2019, 14:57

ÕL ROOTSIS | GALERII | „Minu lemmik on Ogier. Tänak on paha.“ (11)

Paljud rallifännid ja -ajakirjanikud kehastuvad võistluse ajal hobilogistikuteks ja pardakaameravideoid analüüsivateks ekipaažideks. Katsetel käimine nõuab omajagu planeerimist ning ettevalmistust, sest mida parem on vaatekoht, seda parem tõotab elamus tulla.

Rootsi MM-etapi laupäevase võistluspäeva üks meeliskohti oli Vargaseni katse. Just seal asub varalahkunud maailmameistri Colin McRae nime järgi saanud ralli legendaarseim trampliin Colin's Crest.

Õhtulehe ekipaaž varus Colin's Cresti esimesele läbimisele minekuks kamaluga aega. Muidugi, sama kehtis ka reedesele Svullrya katsele minnes, kuid parklasse jõudmiseks tuli läbida mitmekilomeetrine autodest moodustunud järjekord ning ohtralt varutud ajast jäi lõpuks esimeste autode nägemiseks siiski veidi puudu. Fotograaf nägi vaid kolmandana teele läinud Ott Tänaku Toyota Yarise tagumikku.

Colin's Crestile jõudmiseks otsustasime samale rehale mitte astuda. Ehkki selle lähedal asunud mahukas parkla asus suuremat sorti tee ääres, moodustus sealgi kergemat laadi ummik, mis liikus õnneks teost kiiremini. Missioon sai täidetud, piloot seiskas Õhtulehe Toyota mootori poolteist tundi enne esimesena startinud Marcus Grönholmi Vargaseni startimist.

Kuni paarikümneminutiline jalutuskäik läbi metsa Colin's Crestile andis aimu, mida seal näha võib. Fännid vedasid kelkude peal kõikvõimalikku lõkkevarustust, et külm katsel ei näpistaks, kõht tühjast ei koriseks ega kurk vedeliku puudusest kuivaks ei läheks.

Et autosid oodates igav poleks, olid korraldajad hüppe kõrvale seadnud suure ekraani, kust nägi nii rallit kui ka reklaame. Samuti oli pealtvaajatel võimalik kelguga mäest alla sõita ning katsuda rammu laskumise lõpus olnud miniatuurse Colin's Crestiga. Kui enamasti jõuti lõppu kelguga, siis mõni fänn langes allatulemise ajal sõiduvahendilt.

Veidi üle tunni enne Grönholmi tulekut olid hüppe lähedal kõige paremad kohad mõistagi võetud. Sellest hoolimata oli vägagi lihtne ka endale mõnus vaatepositsioon sisse võtta, sest kuigi inimeste vähesuse üle kurta ei saanud, polnud publik Colin's Crestil kilude kombel karpi surutud.

Mõni fännigrupp oli endale rajale võimalikult lähedale kaevikud ehitanud. Seal pandi püsti ka lõke, et puuokstest tehtud varda peal vorsti sussutada. Ja kui kurk tundus kuiv, kasteti keelt nii vee kui ka karastusjookide või õlu, viski ja viinaga. Jookide mõnusa temperatuuri eest hoolitses looduslik külmkapp: lumi.

Kuigi erinevate riikide lippe oli Colin's Cresti juures ohtralt, jagasid Toyota käsilased soovijatele tasuta nende MM-tiimi lippe. Meeneandja kostitas ka Leedust tulnud fänne ning küsis ühelt rallisõbralt, kellele tema enim pöialt hoiab. "Minu lemmik on Ogier," kõlas kiirelt. Too avaldus üllatas toetajaid lippudega varustanud meest: "Tänak ei olegi? Ta on ju kõige kiirem." Leedulane vastas kergelt muheledes: "Tänak on paha." Kas ta mõtles eestlase sõiduoskusi või arvas ta teadvat Rootsis võidu suunas kihutava piloodi iseloomu, jäi selgusetuks.

Enamik fänne jälgisid Colin's Cresti kas seistes või matkatoolidel istudes. Üks leidlik duo kinnitas pealtvaatajate ala ääres olnud puule aga oma istekohad, et keegi nende vaadet segada ei saaks. See otsus maksis hiljem lumiselt kätte.

Peagi metsast kostunud vali müra ergutas rahvast tähendas vaid üht: Grönholm on õige lähedal. Ent kahekordse maailmameistri Colin's Crestile maandumist kuigi rõkkavalt vastu ei võetud. Muidugi, haudvaikust polnud ning tõele au andes polnud Grönholmi hüpe ka midagi erilist.

Esimestest autodest teenis kõige palavama vastuvõtu Lorenzo Bertelli. Igapäevaselt moefirmas Prada töötava itaallase 38meetrine hüpe vaimustas rahvast. Bertellile järgnenud soomlase Janne Tuohino soorituse võttis tabavalt kokku Ogier'd fännav leedukas: "See oli küll s*itt."

Kuna enim lehvis Colin's Cresti juures Eesti lippe, oodati trampliinile enim Ott Tänakut ja Martin Järveoja, kuid nendegi hüpe jäi igati mõistetavatel põhjustel tagasihoidlikuks ning see peegeldus ka rahva reaktsioonis.

Üldistades saab öelda, et esimesest umbes 40 autost suutsid publiku rõkkama panna vaid neli pilooti: Bertelli, samuti 38 meetrit hüpanud Kris Meeke, 37 meetri kaugusele kandunud Kalle Rovanperä ja esimesel läbimisel kaugeimat õhulendu - 40 meetrit - näidanud Johan Kristoffersson. Eyvind Brynildseni 45meetrine rekord etaloniseisust ei kaotanud.

Tänavune atmosfäär oli üldiselt rahulik ning valmistas ausalt öeldes pettumust. Ka "õhtujuhi" ametit pidanud meeste ponnistused rahvast elevile ajada ning sel lainel surfamist jätkata ei kandnud vilja.

Hüppavate autode kõrval pakkus publikule meelelahutust puu otsa kinnitatud istemetel olnud meeste lumepallidega loopimine. Kuigi kahurid tulistasid igast ilmakaarest, tabasid märki vaid mõned üksikud pallid. Suurima naerupahvaku teenis roosat parukat kandnud puumehe õlga tabamine.

Vaat et parima jälgimiskoha saanud rallisõbrad lumepallidest ei heitunud. Nende näod olid naerusuised ning lõpuks puult alla tulles metsas rusikavõitlust ei peetud.

***

Pärast katse teist läbimist moodustasid usinamad rallifännid mõistagi ka "kaugushüppajate" edetabeli. Ning tänavu hoolitses pikima õhulennu eest Kris Meeke, kes lendas 41 meetrit.