Artur Kotenko suur unistus purunes kümnete kaamerate ning ajakirjanike silme all kildudeks

„Kes tahab täna väravas olla?“ on ilmselt küsimus, mida hõisatakse iga jalgpallitrenni või kehalise kasvatuse tunni alguses. Rünnata on ju palju lõbusam kui lihtsalt nürilt postide vahel seista ning pärast tõrjeid valutavatele näppudele peale puhuda. 27. korda Eesti koondist esindanud Artur Kotenko aga niimoodi ei arva.

„Nii see tõesti oli,“ vastab Kotenko küsimuse peale, kas ta tõesti läks kohe esimeses trennis vabatahtlikult väravasse. Tol hetkel oli Artur seitsmeaastane ehk praeguseks on tal turjal juba 30 aastat puuriluku kogemust.

„Mulle meeldis palli tõrjuda. Värav oli koht, kus tundsin ennast hästi, sest olen seal ainus, kes saab meeskonda päästa või midagi muuta. Mulle hakkas seal kohe meeldima ning treener ütles ka, et võta järgmisse trenni pikad püksid kaasa. Oled edaspidi meie väravavaht,“ selgitab ta ammuse otsuse tagamaid.