Narkootikumid ajasid Rootsi koondislase rõdu äärele: guugeldasin parimaid viise enesetapuks

Üks nendest vähestest on endine Rootsi koondise väravavaht Magnus Hedman. Kauaaegne kollkipper oli 2011. aastal väga lähedal, et siit ilmast vabatahtlikult lahkuda. Kuid tänu ühele telefonikõnele on ta veel meie hulgas.

Suurema osa oma karjääris Stockholmi AIKis, Coventry Citys ning Glasgow Celticus veetnud Hedman tõmbas oma aktiivsele mängijakarjäärile joone alla 2007. aastal, olles veetnud aasta Londoni Chelsea varumeestepingil.

Sellele järgnenud hooajal üritas mees ennast pakkuda veel nii Manchester Cityle kui ka Tottenham Hotspurile, kuid need variandid jooksid liiva. Ja nii leidiski rootslane ennast ühel hetkel töötuna. Enam polnud vaja hommikul vara üles tõusta ning väravavahikindaid näppu võtta. Tegevus, mida ta oli teinud 17 aastat.

Töötuna veedetud aastad mõjusid Hedmanile aga rusuvalt ning ta langes sügavale depressiooni. Ainsaks lohutuseks meelemürgid - alkohol ning narkootikumid. 

„Ma läksin lihtsalt koju ning hakkasin guugeldama parimaid viise enesetapuks,“ meenutab rootslane intervjuus The Sunile seda 2011. aasta päeva. „Seejärel läksin oma 12. korruse rõdule ning valmistusin hüppeks. Aga mu sõber helistas just sel hetkel ning kutsus mind hoopis külla. Seega ma ei astunud seda sammu.“

Kõik algas alkoholiga

Putsade varna riputamine ei mõjunud Hedmanile kohe rusuvalt. Aga ajapikku hakkas ta otsima vahendeid, kuidas endaga ühtäkki toime tulla. Esmalt läbi alkoholi, kuid ühel hetkel kaotas vägijook oma toime. Ning ühel hommikul sõpradega pead ravides, pakkuski semu talle amfetamiini.

„Ma mõtlesin, et proovin ka siis korra, kuid jäin sellest hoopis neljaks aastaks sõltuvusse,“ meenutab 58. korral Rootsi koondist esindanud Hedman.

Järk-järgult liikus kollkipper aga kangema kraami peale kuni lõpuks laristas ta oma raha juba kokaiini peale. Ning seda igapäevaselt. Valge pulber haaras ta vägisi enda küüsi ja ühel hetkel ei lahkunud mees enam kodustki. Ning niimoodi kolm (!) aastat.

„Narkootikumid aitasid mul ärevust alla suruda. Nende mõju all ei muretsenud ma enam nii palju, kuid need rikkusid mu ülejäänud elu,“ sõnab ta. „Nüüd ma mõistan, et kui ma jalgpallist loobusin, oli mul tarvis see lihtsalt millegagi asendada. Mul oli vaja uut sõltuvust.“

„Ma identifitseerisin ennast ju aastaid jalgpallurina. Selles maailmas oskasin ma enda probleemidega toime tulla. Pärast karjääri lõppu oli aga üks suur küsimärk. Hakkasin iseendalt küsima, et kes ma inimesena üldse olen? Ma ei tundnud ennast enam turvaliselt ning see kõik tabas mind raskelt,“ jätkab ta.

Uut ennast hakkas Hedman avastama läbi pidude. See omakorda rebis lõhki tema abielu Magdalenaga ning sõltuvusprobleemide tõttu ei näinud ta pikalt ka oma kahte last. Aga ta ei osanud lihtsalt teisiti elada.

„See [kokaiin] muutis mind rõõmsaks ning elavaks. Ma ei osanud teisiti elada. Või vähemalt nii ma arvasin,“ sõnab ta. „Aga haiguse [depressiooni] süvenedes kaotasid narkootikumid oma algse efekti ning ärevus tuli tagasi.“

Iganädalased peod asendusid peagi üksinda nurgas istumisega. „Ma soovisin lihtsalt päris maailmast lahkuda. Ning vabaneda ka sellest mustast august, mis mind seesmiselt sõi. Ainuüksi riidesse panek on depressiooni puhul hullumeelne katsumus,“ teab ta tagantjärele öelda.

Abi ikkagi tuli

Hedman ise polnud võimeline sellest august välja ronima, kuid hoolitsevad sõbrad viisid rootslase lõpuks vaimse tervise haiglasse, kus ta tutvus psühholoogina töötanud Miaga. Ning too tutvus päästis puuriluku hullemast. Sest hetkel, kus ta tajus, et keegi teda ei mõista, leidus ühtäkki keegi, kes seda tegi.

„Ma tundsin tõega, et keegi ei mõista mind. Soovisin elu osas alla anda,“ sõnab Hedman. Aga just see tutvus aitas endise väravavahi tagasi rajale. Mia viis Hedmani võõrutuskliinikusse, kus rootslane veetis kuid. Ning praegu on ta uhke, et ta sellest sõltuvusest võitu sai.

Et mitte uuesti allakäigutrepile sattuda, käib Hedman siiamaani vestlusringides, mediteerib ega pruugi tilkagi alkoholi. Praegu, teistele elavaks hoiatuseks olles, manitseb ta aga inimesi abi otsima. Ning mitte lihtsalt sõpradelt, vaid professionaalidelt.

„Tuttavatega on alati hea rääkida, kuid nemad ei ole psühholoogid. Kõige kasulikum on ikkagi rääkida kellegagi, kellega sul pole sidet. Professionaaliga,“ sõnab praegu ka motivatsioonikõnesid pidav mees enesekindlalt.