„Enam rohkem surmale lähemale pole võimalik jõuda ilma päriselt suremata.“ (2)

Nii kirjeldas endine Austraalia profirattur Jack Bobridge (29) enesetunnet pärast 2015. aasta maailmarekordikatset ühetunnisõidus.

Ta oli keha viimse veetilgani ära kurnanud ega seisnud esiti omil jalul püstigi. Võib öelda, et pingutus läks tühja, sest ta sõtkus tunni ajaga Melbourne'i velodroomil 51 300 meetrit ehk 552 meetrit toonasest tippmargist vähem.

„Keha karjus „peatu!“, kui sõita jäi veel 15 minutit,“ meenutas Bobridge The Telegraphile. „Aga ma ei suutnud. Mäletan, et sõitsin kogemata vastu [rajast seespool olevat] vahtplaati ja palusin jumalat, et rehv puruneks ja saaksin peatuda. Kahjuks seda ei juhtunud.“