Aave Hannus. Foto: Erakogu
Siim Kera 28. veebruar 2019 14:20
Miks sportlased dopingut teevad? Küsimus on esmapilgul lihtne ning vastus paistab ka lihtne: et olla parem! On see tõesti nii kergesti seletatav?

Dopingu kasutamine tundub paras piin. Eksperimenteerid oma kehaga, rikud oma tervist, ei saa kunagi kindel olla, et vahele ei jää. Ei tundu just kõige lustlikum elu.

„Selle kohta ütles kunagi Pekingi olümpia kanti Raul Rebane, et dopingu mitte tarvitamine annab selge eelise – saad rahulikult magada! Ja see on tähtis, et saaksid rahulikult magada,“ räägib spordipsühholoog Aave Hannus.

Sarnast mõtet jagas Õhtulehega ka Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port.

„Kui inimene on petnud, ega ta oma võitu ei naudi,“ lausub ta. „Isegi kui ta saab palju raha ja ostab selle eest ilusaid asju, urgitseb teda halb tunne. Lähiajaloost on näha neid sportlasi, kes lõpuks tunnistavad üles. See jääb hinge kripeldama.“ 

Kui kripeldab ja kriibib, miks siis ometi keelatuid aineid tarbida? Aave Hannus ütleb, et dopingu juurde jõudmine on üldiselt pikk protsess. Küsimus pole suures võidutahtes, vaid selles, miks sportlase jaoks võit niivõrd tähtis on.

„Dopingu tarvitamine on seotud sportlase identiteediga,“ räägib ta. „Käid lapsest saati – nii palju kui mäletad – trennis ja loodad sportlikku tulemust saavutada. Nii võib enda väärtuse tunde väga tugevalt sportliku tulemusega seostada. Olen nii palju väärt, kui mul medaleid või karikaid kapis on.“

Ehk siis sport võtab inimese elu üle?

„Normaalne identiteedi areng on selline, et laps mõtleb, kes ta on. Mõtleb, kui hea sõber või suhtleja ta on. Kui nutikas ta on, mis ained talle koolis meeldivad, kui hea laps ta on. Normaalses arengus näeb inimest ennast paljudes rollides – näiteks lapse, sõbra ja õpilase rollis. Varakult edu saavutanud noortel võib tekkida ühemõõtmeline minapilt, ühemõõtmeline identiteet. Sel on oma tugevused, nad saavad sealt tagasilööki puhul motivatsiooni ja jõudu edasi minna. Teisest küljest on see ohtlik, kui sa näed ainult end sportlasena ja ühel hetkel avastad, et oled 30 ja pole ikka veel olümpiavõitja. Siis on valmisolek, teha ükskõik mida, päris kõrge.“

„See ongi üks aspekt dopingu tarvitamise juures – sportlane loodab, et tal õnnestub tõsta sportliku saavutuse abil oma väärtust,“ jätkab Tartu Ülikooli spordipsühholoogia lektor. „Seda ükskõik, mis hinnaga. Sellele, kui suur hind [dopingu kasutamisel on] tähelepanu ei pöörata. On uuringuid, kus küsitakse sportlaste käest, kui suure tõenäosusega nad tarvitaksid dopingut, kui nad teaks, et nad vahele ei jääks, aga aasta pärast sureksid. Need numbrid on hästi suured.“

Samuti mainib Hannus, et seltskonna jõud on suur.

„Kui keegi toob mõtte päevakorda ja teised lähevad kaasa, tekivad grupidünaamilised efektid,“ räägib ta. „Kui on väga tugev liider, treener või meeskonnakaaslane, kes eest veab, siis teised järgijad kaotavad kriitilise mõtlemise ja tekib grupimõtlemine, et meiega midagi ei juhtu.“