Tanel Kangert: usun, et spordis on pättide ja eeskujulike inimeste vaheline tasakaal parem kui ühiskonnas üldiselt (5)

Kangert arvamus täies mahus:

„Teatavas mõttes on isegi hea, et selline mäsu Eesti spordis lahti on läinud. Veri tänavatel, ja veel milline veri. Kalli raha eest „buustitud“ punaveri, vitamiini ja mineraalirikas - spordimehe jagu.

Olen viimaste dopingu-uudiste valguses ääretult rahulikuks jäänud. Endast ma välja pole läinud ja tohutut pettumust ma asjaosaliste vastu ei tunne. Ei ole siinkohal isegi oluline, et suusasporti detailselt ega skandaaliga seotud sportlasi ma ei tunne – meie sportlaskond on nii väike, et kaudselt hoiame me ikka vähemalt üksteise tegemistel silma peal.

Sportlane Tammjärv, see selgema väljaütlemisega ja meediast paistab, et igati adekvaatselt maailma tajuv mees, tegi kaalutletud, külma ja sirgjoonelise otsuse. Moraalses plaanis ja teistele antud lubaduste ning ootuste rägas oli see otsus ääretult vale, kuid tema jaoks tollel hetkel mingil moel õigustatav. Nähtud vaev ja tulemused ei käinud aastaid kokku ja egoistlik sportlasehing tundis, et peab kiiremas korras midagi ette võtma, kuni veel vanus sportida lubab. Muu maailm liikus suuskadel lihtsalt järjest kiiremini. Konkurendid, kes 7-8 aastat varem jõukohaste vastastena veel tundusid, olid märkamatult saanud tšemponideks, kui meie poisid jäid endiselt vaid statistikaks valgel paberil.

Miks sai paheline kiusatus arukast mehest võitu? Mina arvan, et üheks põhjuseks oligi nurkasurutuse tunne, et midagi paremaks samamoodi jätkates ei lähe, lõhu trenni vanaviisi või rohkemgi. Uutviisi teha keegi ei oska, taha või sellesse usu. Ikka see sama vana pime mantra: „Vähe tunde, rokem tuleb trenni teha“. Kes meist seda soovitust poleks spordiuudiseid lugedes ise mõelnud? Sportlik talent peaks hilistes 20ndates juba ammu avaldunud olema, seega ande peale enam loota ei saanud.

Märkusena pean ütlema: usun, et meie treeningmetoodikad üldiselt on ajast maha jäänud. Mõtlen isegi ahastusega, et kas me teame, kuidas andekate noorte treenimine tänapäeval välismaal käib? Rattaspordi näitel võin öelda, et kõik, absoluutselt kõik on mõõdetav, jälgitav ja arvutatav. Kui oleks ainult oskajaid, kes saadud numbritega midagi tarka peale oskavad hakata. Ehk siis teaksime täpsemalt, mida, kui palju ja mismoodi treenida ning võistlusteks valmis olla.

Samuti on puudu kättesaadavast tasemel spordimeditsiinist. Head inimesed on väga hõivatud ja nende niigi napp fookus ei ole suunatud vadi tippudele ja sinna pürgijatele, erapraksised vajavad pidamist ja tulusamad tööd tegemist. Enda näitel on mul tohutult vedanud, sest siiani olen läbi profimeeskonna ja Eesti parimate arstide kõigile muredele lahenduse leidnud. Mul on alati olnud meeskonna poolt taustajõud läheduses (massöörid, füsiod, arstid) ja tekkima hakanud probleemidele enamasti kiiresti tähelepanu suunanud. Usun, et olen erandlik sportlane.

Ilmselt tundus veredoping (väidetavalt juba varastest 70ndatest kergejõustikus kasutatud praktika) meestele ka piisavalt ohutu, et mitte tervist rikkuda, vahele jääda ja enda napi moraaliga samas liigsesse vastuollu minna (EPO, steroidid, kasvurhormoon jne kõlavad metsiku „keevitamisena” väikese verekotikese kõrval).

Õpetlikku on siis loos kasvõi niipalju, et ega dopinguprogramm mingit majanduslikku tulu ei toonud. Majandusinimene oleks ilmselt kolmeaastase dopinguprogrammi kulu exelisse lüües koha ära näinud, et ROI (investeeringu tootlus) polnud suurem asi. Sportlane kulutas oma eelarvest 15 000 eurot (kui number 5000 hooaeg paika peab) selleks, et teenida tagasi ütleme seesama 15 000 auhinnarahade ja uute sponsorlepingutena.

Hämmastama paneb, et märgatavat kvalitatiivset tulemuste tõusu ma suusameestel ei märganud. Ma olen isegi lootnud, et ehk ei ole dopingutarvitamisel väga suurt mõju ja jutud stiilis „mis laks sellel täna sees on” ei ole alati tõsiseltvõetavad. Seega, minu rõõmuks sain kinnitust, et keskmist sportlast ei pane oluliselt kiiremini liikuma isegi mitte doping. Äkki jäi parima efekti saavutamiseks Eesti meestel lihtsalt usku väheks ja ehk on veredopingu tähtsaim komponent hoopis kaasnev platseeboefekt? Ehk, kui sa selle toimesse usud, ja endale kinnitad „ma olen täna kõik teinud, et hea olla” siis lammutadki nagu loom ja tood endast 101% välja.

Lisaks, ärge unustage, et sportlane on kõigest inimene oma nõrkuste, kavaluste, ahnuse ja isekusega. Siin ei ole mingit vahet, kas me vaatame gruppi ettevõtjaid, arste, õpetajaid, poliitikuid, ehitajaid või antud näitel lahkame sportlasi. Igal elualal on neid, kes nuputavad viise, kuidas teisi ära kasutada ja konkurentide arvelt rohkem tulu lõigata. Kas enda äri mustalt ajada, kui teised täpselt sama teenuse või kauba pealt makse maksavad, on eetilisem, kui sportlasel oma keha keelatud võttega turgutada? Mõned teevad seda edukamalt, ajavad oma mahhinatsioone peenelt ja läbimõeldult, ning tegude tagamõtted pole kõrvalseisjatele koheselt arusaadavad. Teised, kel aega vähem ja saavutusvajadus suurem, riskivad rohkem. 

Mina usun, et spordis on pättide ja eeskujulike inimeste vaheline tasakaal parem kui ühiskonnas üldiselt, lihtsalt need sahkerdajad vähesed jäävad rohkem silma. Puhtaks olemist ja eeskujulikku käitumist spordis ei afišeeri keegi, seda peetakse normaalsuseks.

Sport on minu jaoks endiselt alati vaatamist ja sportlased nendesse uskumist väärt. Spordis on palju ilusat, õpetlikku ja inspireerivat. Suusaspordi õnnetuseks on ala väiksus ja amatöörlus, kus muudmoodi kui tipp olles suuri eesmärke ei saavuta ja otse öeldes ka ära ei ela. Profispordis on kohta ka teistele, kes annavad söötu, veavad lahti, hoiavad tempot jne. Praegune skandaal saab kindlasti hoogu juurde, leitakse suuremaid patuseid muudelt aladelt ja ehk ühel päeval vaadatakse tagasi, pannakse asi perspektiivi ja leitakse, et loll lugu oli aga elu läheb edasi.

Igal juhul kiitus Austri ja Saksa politseile, rohkem selliseid operatsioone kõigile spordialadel, olenemata nende katuse pidavusest.

Lõpetuseks, Urmas Sõõrumaa sai ka sõna: „Sportlane on sportlane, tihtipeale jääb ju kooliharidus lünklikuks ja teab palju seda oma mõtlemistki on.“ Ei nõustu, hoopis mul on piinlik.“