Mart Treial | Ärgem vaadakem veel Eesti suusatamisele hauaplatsi valmis (22)

Jah, draamat ja emotsioone on sel nädalal olnud rohkem kui Ladina-Ameerika seebiooperis terve hooaja peale, aga vaadakem fakte.

Kaks Eesti suusatajat (Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu) jäid MMil veredopingu tarvitamisega vahele. Asjasse on segatud ka legendaarne suusatreener Mati Alaver (andis Tammjärvele dopinguarsti kontakti) ning kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu (oli Tammjärve sõnul pettusest teadlik; lisaks pojale jäi veredopinguga vahele ka Veerpalu treenitav Kasahstani esindaja Aleksei Poltaranin). Kõik. Nende nelja nimega praegu lugu piirdub. Momendil pole ka märke, et nimekiri võiks pikeneda.

Selge see, et Alaveri ja Andrus Veerpalu seotus tekitab väga palju küsimusi ja spekulatsioone. Aga eelkõige mineviku kohta. Olevikuga peaks lugu olema lihtsam, sest mingit süsteemset ja kollektiivset verevahetust ju ei avastatud.

Pealegi oli Alaveri ja Veerpalu roll eestlaste treeningtöös minu teada niigi marginaalne (Veerpalu koostas plaane vaid oma pojale, Alaver otsis eelkõige Team Haanjale raha). Patustanud sportlased saavad aga niikuinii teenitud võistluskeelu ehk kaovad Eesti suusatamisest. 

Kui ausad atleedid kõnnivad edaspidi Alaverist ja Veerpalust kauge kaarega mööda, ei tohiks nende võtetes ega tulemustes kahelda. Ja kui mõnel sulleril õnnestuski praegu pääseda, siis soovitan tal kiiremas korras omal initsiatiivil suusatamise juurest taanduda.

Raido Ränkeli ja Anti Saarepuu suur mure tuleviku pärast on loogiline, sest mitmed Team Haanja senised sponsorid eesotsas suurtoetaja Toomas Annusega on juba teatanud rahakraanide sulgemisest. Ärimeeste pettumus on mõistetav. Samas, suure suusasõbrana loodan, et leidub piisavalt ettevõtjaid ja muidu innukaid inimesi, kes usuvad puhtaid sportlasi (keda on ju Seefeldi kaasuses kordades rohkem!) ega rakenda neile kaitseväelikku kollektiivse karistuse meetodit.

Kahe sportlase, kellest oli üks maailma mõistes keskpärane ja teine kehv, ja kahe treeneri hämarad teod ei tohiks olla piisav põhjus ühe eestlastele südamelähedase spordiala matusteks. Ärgem vaadakem veel hauaplatsi valmis!

***

Kogu juhtumi valguses peaks pisikese mõttepausi pidama ka kõik kriitikud (sh ajakirjanikud).

„Mitte, et meedia on süüdi, aga tundsin, et need 30.–40. ei olnud piisavad. Olin iseendast kõik andnud, teinud tööd, treeninud, aga tulemus polnud kellelegi piisav.

Sport on karm. Kõik ei mahu etteotsa, aga kõik tahavad. Kuigi ka see 40. koht tähendab, et olen 30 mehest eespool olnud, aga suures pildis pole see 40. koht avalikkusele ega toetajatele piisav.”

Need Karel Tammjärve laused on kõnekad.

Ma ei õigusta karvavõrdki keelatud võtete kasutamist, kuid suudan Tammjärve mõista. Suusatajad on viimastel aastatel saanud avalikkuselt ebanormaalselt palju peksa.

Tsiteerin siinkohal Algo Kärpi pärast 2017. aasta Otepää MK-etappi: „Sport on vabatahtlik ja tore asi. Me ei süsti, suitseta ega tarbi alkoholi, vaid teeme ühiskonna jaoks positiivseid asju. Aga ajakirjandust vaadates on tunne, nagu me oleks väga õudsed tegelased siin Eesti riigis.”

Samas intervjuus ütles Kärp ka järgnevat: „Mul on ka pere kodus. Viimasel kahel hooajal olen suusarajalt kogunud rohkem negatiivseid emotsioone kui asi väärt on. Pere ees võlg ainult kasvab. Lapsed kasvavad poolenisti isata, sest ma olen kuskil laagris. Tagasiside meedia, õigemini rahva poolt on ka selline nagu ta on. Inimesed võiks olla toetavamad ja mõistvamad.”

Ausalt öelda olin dopingujuhtumiks valmis (kes ei usu, lugegu mu isiklikku blogi), sest tundub inimlikult väga loogiline, et varem või hiljem viskab kellelgi see negatiivsus üle. Kõik pole piisavalt tugevad, et seda taluda.

Seega, head Eesti inimesed, kui me tahame edaspidi sääraste uudiste tõenäosust vähendada, siis püüame vähem oma sportlasi ilmaasjata nüpeldada.