Henri Roos (vasakul) ja Martin Himma ammutasid Seefeldi dopingusaagast lisamotivatsiooni ja loodavad, et potentsiaalsed sponsorid ei pane kõiki Eesti suusatajaid ühte patta.Foto: Fotod: Eesti Suusaliit / Kollaaž: Õhtuleht
Mart Treial 3. märts 2019 16:30
Seefeldis maailmameistrivõistluste debüüdi teinud noored suusamehed Henri Roos (20) ja Martin Himma (19) ei kavatse kaaslaste dopinguskandaali pärast suuski keldrisse viia. Vastupidi, nad ammutasid sealt sportlikku viha ja motivatsiooni.

„Nägin, kui palju suusatamine eestlastele korda läheb. Tundidega tuleb uudiste alla sadu kommentaare. Tahaks, et kõik loeksid uudiseid, kuidas ma sõidan hästi ja kommentaarid poleks halvad,“ selgitab Himma enda motivatsiooni tippspordiga jätkama.

Roos: „Järgnevad kuud tulevad tõenäoliselt rasked, kuid üldiselt on motivatsiooni pigem veel rohkem. Alustame puhtalt lehelt uuesti. Järgmise MMini on kaks, olümpiani kolm aastat. Selle ajaga võib palju tugevamaks ja kiiremaks saada.“

Ta jätkab: „Šokk on tegelikult suhteliselt suur. Aga arvan, et tulevik pole nii raske kui esmapilgul tundub. Algselt oli jutt, et nüüd on suusatamisega kõik, raha pole. Järjest rohkem hakatakse sõna võtma, et noored on puhtad ja motiveeritud, miks võtta neilt võimalus.

Kõige rohkem saab kahju muidugi Team Haanja punt, meie Martiniga oleme seotud enda klubidega (Roos Tallinna CFC Spordiklubiga ja Himma Otepää Karupesa tiimiga). Klubidel ei tohiks väga raskemaks minna. Raskem pool on pigem suusatamise natuke kehv maine.“

Kevadel Audentese spordigümnaasiumi lõpetav Himma loodab samuti, et Eestis leidub veel häid inimesi, kes tahavad jätkuvalt suusasporti panustada. Kuid ta ei salga ka muremõtteid.

„Mul on just see hooaeg hästi läinud. Sain MMile, mis on super,“ sõnab Kalju Ojaste õpilane. „Käega löömise tunnet kindlasti pole. Olen igal aastal arenenud. Ma ei lase sel (dopingusaagal - M.T.) ennast nii palju mõjutada, et peaksin lõpetama.

Muidugi, kui ma ei leia mingit raha, et edasi suusatada, siis pean kuhugi kooli minema. Ei saa vanemate juurde jääda. Aga väga loodan, et leian selle raha, et Otepääl elada, treenida, süüa ja ka laagrites käia. Olen valmis palju töötama.“

Kusjuures Roosil on juba positiivne näide olemas. „Saan City Motorsist auto. Nad alles helistasid ja ütlesid, et toetavad edasi. Nende ideoloogia ei muutu dopinguskandaali valguses. Inimesed mõistavad, et kogu raha ära võtmine on veel hullem. Muidugi see, kellelt küsida, peab suusatamisega väga kursis olema, et mis punt kasutas dopingut. Üldistamine on halb.“

Roos pole kõiki mune ühte korvi ladunud, vaid õpib Tallinna Tehnikaülikoolis ehitiste projekteerimist. Haridus on tema jaoks tähtis, kuid suusatamisse suhtub ta samuti professionaalselt. Üheski laagris pole veel kooli pärast käimata jäänud.

Ta leiab, et Eesti suusatamise suurim mure on ühtse süsteemi puudumine. „Kõik treenivad omas nurgas, pole koostööd. Nüüd on meid vähe alles, peab ühinema. Üldine järelkasvusüsteem võiks ka tekkida. Suusaliidul pole praegu arste ega füsioterapeutegi, need olid Team Haanjal endal,“ osutab Riho Roosipõllu treenitav.

Henri Roos tänavusel Otepää MK-etapil. Foto: Aldo Luud

Mis veel Seefeldi saagat puudutab, siis Himma jälgis sündmuste arengut nende tulipunktis. Ta sai Karel Tammjärve ja Andreas Veerpalu arreteerimisest teada 15 km klassikadistantsi finišis, kui välisajakirjanikud teda järjepanu küsitlema hakkasid.

„Järsku hakati küsima, kas inglise keelt räägin,“ meenutab Himma. „Järgnesid küsimused dopingust, ma ei saanud alguses midagi aru. Lõpuks oli päris hull šokk. See tundus kuidagi uskumatu.“ 

MMil vabatehnikasprindis osalenud Roos oli selleks ajaks juba tagasi kodumaal. Tõde tundub temagi jaoks endiselt pisut uskumatu. „Mõistan üsna vähe, eriti Andreast. Ta oli niigi tagaotsas. Tema tulemused ei paranenud ka. See jääbki küsimärgiks, miks ja kui kaua ta üldse tegi ning kuidas sinna sattus.“