Spordiblogi

Ville Arike | Mida räägiksid Mati Alaver ja Andrus Veerpalu politseile? (29)

Ville Arike, 4. märts 2019, 22:10
Andrus Veerpalu (vasakul) ja Mati Alaver 2011. aastal.Foto: JOOSEP MARTINSON
Seefeldis peetud suusaalade maailmameistrivõistluste ajal lahvatanud dopingusaaga jääb kindlasti mõneks ajaks katlana tulele podisema. Vahepeal lisatakse lõkkesse mõni puuhalg juurde, päris kustumist lähiajal ilmselt ei juhtu.

Jälgisin sündmuste arengut Eestist eemalt, kalender näitas puhkusenädalat. Asjaosaliste ja kõrvalseisjate ütlusi-kommentaare lugedes tekkis kaks teineteisele veidi vastuolulist mõtet.

Samal teemal

Alustan karmimast poolest. On selge, et politsei pani Karel Tammjärve ja Andreas Veerpalu rääkima. See sai selgeks pärast Tammjärve poolt reedel Seefeldis peetud pressikonverentsil räägitut.

Ma ei tea täpsemalt Austria seadusi – kui kaua tohib kahtlusalust kinni hoida ja nii edasi? Aga kui on olemas näiteks perspektiiv pärast kuni 48 tunni pikkust esialgset kinnipidamist jääda eeluurimise huvides edasi vahi alla, pole ilmselt vaja kahtepidi mõtlemist, kuidas valdav osa inimestest säärases olukorras käituks.

Vahelepõikeks. Eelmise aasta oktoobrikuus juhtus täpselt niimoodi Venemaa jalgpallurite, inimesi rünnanud Aleksandr Kokorini ja Pavel Mamajeviga. (Täiendav vahelepõige: ma absoluutselt ei võrdle inimeste füüsilist peksmist dopinguteemaga.) Esialgu vahistati nad 48 tunniks ning edasi juba kaheks kuuks. Seejärel pikendati eeluurimise aega, mehed istuvad Butõrkas siiani ja Venemaa meedias ilmub aeg-ajalt südantlõhestavaid lugusid, kuidas nood jalgpallurid tagasi vabadusse tahaksid pääseda.

Ehk on selgemast selge, miks Tammjärv, Andreas Veerpalu, kasahh Aleksei Poltaranin ja kaks Austria suusatajat valisid variandiks koostöö politseiga.

Eesti suuremaid dopingueksperte Kristjan Port rääkis eelmisel nädalal Õhtulehele, et dopinguküttidel on veredopingu kasutamise jälgi äärmiselt raske avastada. Küll aga näeme, et professionaalselt käitunud politsei sai sellega suurepäraselt hakkama. Kui palju selleks töötunde kulus, on muidugi eraldi teema. Aga tulemuseni jõuti.

Port meenutas ka, et meie põhjanaabrite soomlastegi ajaloo suurim dopinguskandaal (2001. aasta Lahti MMil) ei alanud mitte testimisel vahele jäämisest, vaid bensiinijaamast leitud veriste nõelte ja vatipatjadega arstikotist.

Elu on näidanud, et rahvusvaheline antidopinguagentuur WADA ega muud spordiorganisatsioonid pane inimesi just kõige siiramalt rääkima. Teame siiani, et norralanna Therese Johaug kasutas huulekreemi, jäi seetõttu dopinguga vahele, nüüd võistleb pärast karistuse kandmist jälle ja võidab teisi kalendriga. Mis juttu rääkinuks Johaug mõne aasta eest aga juhul, kui teda ähvardanuks reaalne vabadusekaotus?

Siit jõuame aga edasi veelgi intrigeerivama küsimuse juurde. Mida räägiksid politseile Mati Alaver ja Andrus Veerpalu? Juhul, kui nad teaksid, et Saksamaa spordiarsti Mark Schmidti võrgustiku teised osalised on juba suu avanud. Ja kui teaksid, et juhul, kui ütlused lähevad teiste tunnistajate omadega vastuollu, tuleb plate peal olla mitte kuni 48 tundi, vaid märgatavalt kauem. Kui nad ei soovi Kokorini ja Mamajevi saatust. Kui politsei läheks – nagu maailma juhtiv dopinguajakirjanik Hajo Seppelt soovib – uurimisega ka sajandivahetuse kanti tagasi? Tõsi, selleks peaksid kõik riigid ühtlustama dopinguteema osas oma seadusandlust.

Kriminaalseks võib pidada Schmidti-taolisi dopinguvõrgustiku loomisi ja käigushoidmisi. Nendega tihedat koostööd tegevaid ja sportlasi kurjale teele ahvatlevad treenerid-arstid kipuvad kah samasse punti. Sportlased näivad pigem mutrikesed, kes võivad püünisesse langeda.

Kaasaja sport on kahjuks viinud arvamusele, et dopinguga vahele jääjad tähendavad ainult jäämäe tippu. Näiteks suusatamises pole lihtsalt loogiline, et terve Norra on astmahaigeid täis, kuid nad saavutavad tervetest sportlastest märgatavalt paremaid tulemusi. „Tervete suusatajate seas olime MMil parimad,“ võttis Venemaa suusajuht Jelena Välbe Soome ajalehe Ilta-Sanomat intervjuus MMi irooniliselt kokku.

„Mõtlen osade teiste sportlaste suhtes, kes on koguaeg seal ees. Kuidas nemad saavad? Mis nad teevad? Kuidas see võimalik on?“ küsis veredopingu tarvitamist tunnistanud ekssuusataja Algo Kärp Õhtulehele avaldatud siiras pihtimuses. Hea kolleeg Deivil Tserp kirjutas mõne päeva eest: „2002. aasta Salt Lake City olümpial sõitis Andrus Veerpalu peaaegu sama kiirelt kui pealaest jalatallani EPOt täis pumbatud Johann Mühlegg, kes jäi dopinguküttide võrku kinni.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee