PIHTIMUS! Algo Kärp kasutas veredopingut: ma lihtsalt poleks suutnud selle valega edasi elada (185)

Tal puudub selleks väline surve. Teda pole teolt tabatud ning vabalt võinuks juhtuda, et Kärbi nimi polekski kunagi välja tulnud. Aga ta ei jäänud sellele lootma, vaid otsustas juba Tammjärve ja Andreas Veerpalu vahistamispäeva õhtul, et paljastab ise oma pettuse.

„Ma ei suuda hoomatagi, mis sellega kaasneb. Rikun ilmselt kõik oma inimsuhted ära, aga ma lihtsalt poleks suutnud selle valega edasi elada,” ütleb Kärp, kelle silmad täituvad vestluse käigus korduvalt pisaratega. 

Kärbi lähedased kuulsid tõde paar päeva varem ja toetavad avalikustamisideed. Ka Alaver teab, et sportlane avab suu. „Ta ei üritanud mind takistada,” sõnab Kärp.

Niisiis, laskem suusatajal selgitada, miks ta otsustas 2016. aasta suvel veredopingut tarvitama hakata.

„Ma kahetsen väga, et seda teed läksin. Tõesti kahetsen väga. Olen sellega petnud kõiki. Oma pere, lähedasi, sõpru, toetajaid, sponsoreid, ajakirjanikke ja üldsust,” lausub ta alustuseks. 

Kärbi olek näib mõtlik ja kurb. Ta räägib rahulikult ja kaalutletult.

„Olin MK-etappidel parimatel sõitudel jõudnud maailmas 20 hulka, aga nägin ja tundsin, et sellest ei piisa absoluutselt, et jõuda sinna, kuhu tahan. Et oleksin ühiskonna mõistes tippsportlane.

Meedia ristis mind kogu aeg lootusetuks sportlaseks, kes käib maksumaksja raha eest turisti mängimas. Ühiskondlik ja meediapoolne surve olid hästi tugevad. Ja mu isiklik soov anda perele tagasi seda, et olen kogu aeg ära. Arvasin, et selle (veredopingu – M.T.) kaudu on mul võimalik jõuda maailma kümne parema hulka.

Olin teinud olemasolevate vahendite piires kõike. Mu pere panustas nii, et mul oleks võimalik tipptasemel suusatada. Mu lähedased, vanemad, abikaasa vanemad... Kogu elu keerles selle ümber, et minul oleks kõik võimalused tagatud.

Olen võib-olla liiga pehme, aga sellest hetkest alates ei suutnud ma endaga rahu leida. Muutusin pere ja lähedaste jaoks kalgimaks. Ärritusin kiiremini. Abikaasa ütles mingil hetkel korduvalt – ta polnud teadlik –, et pean psühholoogi poole pöörduma.

Eelmisel talvel tegingi koostööd spordipsühholoogiga, aga sel teemal me ei rääkinud. Rääkisime, kuidas võistlusteks valmistuda. Nendel hetkedel sain endaga hästi hakkama, aga muidu olin kogu aeg jumala paigast ära.

Sel suvel (2018 – M.T.) pöördusin tavalise psühholoogi juurde. Talle ma ka dopingust ei rääkinud. Hakkasin võtma antidepressante. Ei kõla võib-olla usutavalt, aga sel suvel andsin verd vastu tahtmist. Mul oli kogu aeg vastik. Ma ei suutnud sellise eluga harjuda.

Otsustasin tegelikult augustikuus, et loobun sellest. Et mis ka ei tule, ma ei pane verd sisse tagasi. Saatus või mis, aga sügisel haigestusin. Verenumbrid läksid kehvaks, hakkasin arstide vahet käima... (terve Kärbi hooaeg läkski lõpuks tervise nahka – M.T.)

Kui oleksin petta tahtnud, olnuks väga lihtne. Tulnuks vaid arstiga ühendust võtta ja lasta omale üks verekott sisse. Veri olnuks kohe normis. Oleksin suutnud tugevalt treenida, võistluskarussellile naasta ja ilmselt Seefeldi pääsenud.”

Ja ilmselt vahele jäänud...
Ja ilmselt vahele jäänud. Kui oleksin jäänud selle tee peale. Aga minu otsus oli lõpetada. Ma ei saanud enam vaimselt endaga hakkama. Olin närviline. Sain suvel aru, et nii ei saa jätkuda. Elus on tähtsamaid asju, nagu pere ja lapsed. Üritasin tervise korda saada ja muidugi ka Seefeldi MMile jõuda, aga puhtana.

Palusin Karelit, et ta ei ütleks pressikonverentsil minu nime välja, et saaksin sellega ise lagedale tulla. Enne MMi olin selle teema mingis mõttes ära unustanud, sest polnud sel hooajal sisuliselt võistelnudki ja olin karjääri enda jaoks lõpetanud. Ma isegi ei mõelnud selle peale, et Karel võiks neid asju MMil teha. Meil muidugi polnud sellest juttu kah.

Muidu olime kursis. Karel on mu hea sõber ja loodan, et on edasi kah. Saime omavahel sellest justkui vabalt rääkida, aga ainult siis, kui oli vajadus. See polnud igapäevane teema.

Ta rõhutas seda, et võime siit nii lahku minna, et te ütlete „ei taha“ ja nii ongi. Jääb meie vahele. Mati usaldas meid. Ma polnud vastu seina, et pean ütlema „jah”. See oli täiesti minu enda otsus.

Kellelt tuli initsiatiiv?
Kontakt tuli Matilt. Mina ise ei otsinud seda võimalust.

Kas Matil oli dopinguarsti number kohe telefonist võtta?
Ei mäleta, et see oleks nii käinud. Arvan, et ta kohe sel hetkel ei andnud seda numbrit. Mul ei olegi selle arsti numbrit. Ma nii täpselt seda hetke ei mäleta, aga mäletan jutu sõnumit.

Kuidas sa ilma numbrita arstiga kontakti said?
Käisin koos Kareliga. Karel suhtles, mina käisin kaasas. Kohapeal rääkisin arstiga ka.

Kas juhtum läheb rubriiki, et Mati pakkus seda varianti oma lemmikutele?
Ma pole kunagi tundnud, et olen Mati lemmik. Sain Matiga normaalselt läbi. Ta on minu jaoks kogu aeg olnud Eesti mõistes tipptreener, aga ta ei tee mulle juba aastaid treeningplaane. Ka Anti [Saarepuu] mitte.

Meie suhted Matiga on sellised, et kui mul on vaja treeningute ja enesetunde kohta nõu küsida, saan talle helistada. Meil polnud sõbrasuhe.

Mida sa mõtlesid, kui Mati selle jutuga tuli? Hoolimata Andrus Veerpalu juhtumist oli ta ju ikkagi lugupeetud treener.
Ma polnud Andruse asju kunagi Matiga rääkinud. Ei tahtnudki rääkida, ei tahtnudki teada. Ma ju ei tea, kas ta oleks rääkinud õigust või valet. Ma ei läinud küsima.

Kui Mati selle jutuga tuli, siis natuke hirmutas. Oli naljakas tunne, et mul on võimalus minna seda teed.

Ma usun, et sa saad aru, et pole loogiline, et sina ja Karel olite esimesed. Arvestades minevikku ei tundu see usutav.
Olen sinuga aus. Ma ei mõtelnud tol hetkel seda. Praegu ütled, siis see kõlab tõesti imelikult. Aga toona ma ei mõelnud, miks mina. Miks Karel? Kas me oleme ainukesed? Kas esimesed? 

Kas dopingutarvitajate ring on veel suurem?
Täiesti ausalt ütlen, mina ei tea rohkem ühtki nime. Andreast aimasin, aga ei teadnud. Me ei rääkinud sellest. Ma ei tahtnudki teada, see polnud minu asi. Mul pole aimugi, millal ta liitus.

Kas Anti Saarepuu teadis?
Anti ei teadnud. Ütlesin talle tund aega tagasi (esmaspäeval hommikul - M.T.).

Mis ta ütles?
Ta aimas pärast seda, kui Karelist teada sai. Olime Kareliga väga palju koos. Ma polnud sel hooajal rahvusvaheliselt põhimõtteliselt võistelnudki. Ta lihtsalt mõtles, et kas võib olla, et Algo on ka seotud. Eks mõtlejaid ole kindlasti veel.

Millal sa täpselt tarvitasid veredopingut?
Lahti MMil ja olümpiamängudel. Eelmise aasta Planica MK-etapil ka. Seal sõitsin väga kehvasti, sest olin haige. See ei anna mõju, kui vormi pole. Võib vaid päästa ülikehvast tulemusest kehvema peale.

Kõige iroonilisem selle asja juures on, et oma paremad sõidud ja tulemused olen teinud täiesti puhtalt. Ma polnud piisavalt heas vormis hetkedel, kui seda kasutasin.

Kus sissepumpamised toimusid?
Neid detaile pean esmajärjekorras antidopinguagentuuriga jagama.

Aga vereloovutamised?
Berliinis. Käisin kokku kolm korda ja andsin viis [ligi pooleliitrist] kotti verd. Kaks korda koos Kareliga, korra üksi.

Kas Andrus Veerpalu on asjaga seotud?
Ta on seotud selles mõttes, et on Andrease isa. Muud alust mul pole, loen samamoodi meediast.

Kas Aleksei Poltaranini tarvitamisest olid teadlik?
Ei olnud.

Aga aimasid?
Eks vahepeal mõtlesin seda. Aga palju rohkem mõtlen osade teiste sportlaste suhtes, kes on kogu aeg seal ees. Kuidas nemad saavad? Mis nad teevad? Kuidas see võimalik on?

Aga ma ei mõelnud Aleksei peale liiga palju. Ta oli enne piisavalt häid tulemusi teinud. Ta ongi väga tugev sportlane klassikatehnikas. See polnud minu jaoks ilmselge.

Kui te esimest korda Kareliga Berliini läksite, mäletad sa, kuidas reisi atmosfäär oli?
Ma ei tea, mida Karel tundis, aga mina kõhklesin ja kahtlesin. Mul ei kadunudki need tunded ära. Vahepeal oli rohkem, vahepeal vähem, aga lõpus liiga palju.

Kui olnuksin veel suurem pätt ja teinuks seda suuremas mahus ja rohkematel võistlustel, võib-olla oleks see tunne ära kadunud. Ma ei tea. Antud juhul ma ei suutnud sellega harjuda. Ma ei õigusta kuidagi oma tegu. See on vale ja sellepärast ma sellega harjuda ei suutnud.

Tahtsin paremate tulemustega lähedastele pidevat eemal viibimist korvata. Minu jaoks on inimsuhted üliolulised, kuid praegu on olukord täiesti vastupidine. Minu sõprade ring – iga tuttav pole sõber – on suht väike. Pere on mulle ülioluline, olen hästi pereinimene. Praegu tunnen, et olen need suhted väga kõikuma pannud. Sõbrad saavadki sellest nüüd teada.

Kellele rääkinud oled?
Kõigepealt abikaasale, siis vanematele, abikaasa vanematele ja täna hommikul Antile.

Miks otsustasid seda avalikkusele rääkida?
Otsustasin kohe kolmapäeval, kui nägin, et Seefeldis lahvatas see skandaal. Mulle jõudis jälle kohale, millega olin hakkama saanud. Olgugi et ma polnud justkui aasta otsa midagi valesti teinud. Andsin küll suvel verd, aga karistatav ja petturlus on selle sissepanemine. Olin enda peas otsustanud, et enam ei tee ja natuke justkui ära unustanud. Kolmapäeval jõudis kõik täie laksuga kohale. Ootasin, et politsei ka minu ukse taha tuleks.

Otepääle?
Jah. Kui kodust välja läksin ja tagasi tulin, vaatasin, kas politseiauto on maja ees. Ei olnud meeldiv olla. Polekski pidanud olema. Siis oli selge, et tulen sellega välja. Kuigi mu nimi ei pruugikski välja tulla. Võib-olla mu verekotid olid hävitatud, ma pole arstiga suvest alates suhelnud.

Kui palju paranoiat oli nende aastate jooksul?
Kõik korrad, kui tegin, vaatasin kogu aeg selja taha ja üle õla. Tundsin end iga kord halvasti. See oli vale. Ma ei kasvanud sellega kokku. 

Olümpiamängude maratonil said 17. koha, mis oli iseenesest väga tubli tulemus. Aga ilmselt sa ei saanud sellest sisimas suurt rõõmu tunda.
Selle pealt, mida tegin, pidanuksin olümpial kümne hulgas olema. Olen puhta sportlasena MK-sarjas, kus on kõvem konkurents, 50 kilomeetris 16ndaks sõitnud. Siis mõtlesin, kas seda oli vaja...

Arvestades tulemusi ja seda, mis sind nüüd ees ootab, kas asi oli seda väärt?
Ei, kindlasti polnud asi seda väärt. Isegi, kui oleksin paremad tulemused saanud. Nagu ütlesin, olin otsustanud, et ei suuda jätkata. Tundsin olulist kergendust, kui olin loobunud. 

Mida abikaasa ja vanemad asjast arvasid?
Mis nad ikka arvasid... Toredad Eesti inimesed, nad on kõik väga pettunud.

Kas mõni Eesti arst on ka asjast teadlik?
Ei ole.

Saan ma õigesti aru, et sinu verd keelatud ainetega ei turgutatud?
Ei mingeid steroide ega muud sellist. See oleks kindel „ei“ olnud. See oli minu enda veri, mis ei muuda mind viljatuks ega tekita mingeid muid kõrvalmõjusid. Muidugi on seal omad riskid.

Kas sa ei muretsenud oma tervise pärast? On oht, et veri muutub liiga paksuks ja tekib tromb.
Ei muretsenud, kui seda teed läksin. Aga vere sisselaskmise hetkel oli korraks tunne, et mis nüüd saab. Kas midagi juhtub? Aga arst sisendas oma professionaalsusega minusse enesekindlust, et riski pole.

Kuidas praegu olla on? Kas pärast rääkimist hakkas kergem?
Kui sain lähedastele ära rääkida, hakkas natuke kergem. Aga usun, et täna õhtust või homsest läheb kindlasti raskemaks. Lähedased toetavad ära rääkimise plaani. Keegi ei hakanud vastu ajama, et ootame ja vaatame, kas tuleb välja või mitte. Et äkki õnnestub elu mitte ära rikkuda.

Loodan väga, et ajakirjanikud on mõistvad ja tekitavad minu lähedastele võimalikult vähe kannatusi. Olen neid ise piisavalt tekitanud. See on lihtsalt oma teo tunnistamine. Kui julged teha, julge tunnistada. 

Loomulikult pole see väga lihtne. Mul polnud lihtne sind siia kutsuda ja rääkida, aga see on ainuõige lahendus. Usun, et suudan mingi aja möödudes normaalse eluga edasi minna.

Kas suusatamisega on nüüd kõik?
Sportlasena kindlasti jah. Üritan olla hea isa ja suunata lapsi paremaid ja õigemaid valikuid tegema.

***

Algo Kärp

• Sündinud 13. aprillil 1985
• Esindanud Eestit viiel MMil ja kolmel OMil.
• Parim dopinguta tulemus MMil: 2015. aasta Faluni ühisstardist 50 km klassika 21. koht.
• Parim dopinguta tulemus OMil: 2010. aasta Vancouveri ühisstardist 50 km klassika 42. koht.
• Veredopingu abil saavutatud tulemused: 2017. aasta Lahti MMi 15 km klassika 26. koht ja 4x10 km teatesõidu 13. koht, 2018. aasta Planica MK-etapi 15 km klassika 40. koht, 2018. aasta Pyeongchangi OMi ühisstardist 50 km klassika 17. koht ja 4x10 teatesõidu 12. koht.

***

Mati Alaver: ma ei ole pakkunud arsti numbrit

Suusatreener Mati Alaver jääb ka pärast Algo Kärbi ülestunnistust napisõnaliseks. Telefonikõnele ta ei vasta, kuid tekstisõnumile vastab esmalt, et „laseks lool ilmuda ja mina vastaks Teie küsimustele homme“. Lõpuks õnnestub talt sõnumi teel mõned küsimused siiski küsida. 

Algo ütles, et initsiatiiv tuli Teilt. Kuidas põhjendate Algole ja Karelile (Tammjärv - M.T.) Saksa dopinguarsti numbri pakkumist?
Ma ei ole pakkunud arsti numbrit. Möönan, et edastasin selle numbri.

Kellele Te veel sama jutuga lähenenud olete?
(Vastuseks saabus küsimärk. Seepeale saatsime täpsustuse, et sama jutu alla pidasime silmas Tammjärve poolt Alaverile omistatud sõnu „kui tahad kiiremini suusatama hakata, siis mul on üks kontakt“. Järgnes vaikus.)

Kas Aleksei Poltaranin sai arsti kontakti samuti Teilt?
Poltaranin pole minult kontakti saanud.

***

Saarepuu sai uue šoki, seekord väiksema

Team Haanja treenerile Anti Saarepuule on Algo Kärbi pihtimus šokiks, kuid pärast eelmise nädala jutuajamist Karel Tammjärvega oskas ta seda oodata.

„Ma ei tea, kas ma selleks valmis olin, aga kui ma hakkan mingeid asju kokku panema… mul on selle aja jooksul peas nii palju mõtteid olnud,“ räägib Saarepuu Kärbi paljastusest. „Mõtled, kuidas see kõik toimus ja niimoodi. Ma ei teagi. Kõik on nii… ma olen sõnatu.“

Kas järgmise mehe paljastused süvendavad veelgi seda tunnet, et „pagan, kuidas ma midagi aru ei saanud?“

„See on päris rusuv tunne,“ vastab ta nukrameelselt. „See ei ole ainult mul, vaid kogu tiimil: hooldemehed, füsio. Kõik käisime igasugu asju läbi, et kust see aeg dopingut teha tuli? Kuidas oli võimalik seda teha? Ei pööragi tähelepanu, kui keegi laagris on natuke teistmoodi või elab teises kohas. Ei osanud kuidagi kahtlustada.“

Saarepuu, kes jõudis täna lõpuks koju pere juurde ütleb, et koorem on tal hetkel suur.

„Liigun kodu poole ja paari tunni pärast saan pere ja lastega olla,“ mainib ta. „See on ainuke asi, mis mind vähegi lohutab. Kuidagi peab hakkama saama. See ei ole selline asi, et homme unustame ära. Hing on suusatamise juures, alla ei taha anda.“ Autor: Siim Kera